Viimastel nädalatel on avalikus arutelus teravalt tõstatunud küsimus prokuratuuri rollist kriminaalmenetluses ning eeskätt prokuratuuri edasikaebeõiguse piiramisest pärast õigeksmõistvat kohtuotsust. Kuigi mure pikkade ja kurnavate menetluste pärast on arusaadav, ei peitu probleemi tegelik kese siiski prokuratuuri edasikaebeõiguses. Kaebeõigus on osa mitmeastmelisest kohtusüsteemist, mille eesmärk on tagada õiguse ühetaoline kohaldamine ja parandada võimalikke kohtulikke eksimusi.
Tegelik probleem seisneb kriminaalmenetluse jäikuses ning selles, et menetlus ei võimalda vaidlusaluseid õiguslikke küsimusi mõistliku aja jooksul siduvalt lahendada. Sageli tuleb kriminaalasi läbida kõigis kolmes kohtuastmes ka siis, kui vaidluse keskmes on muuhulgas küsimus, kas süüdistuses kirjeldatud tegu on üldse kuritegu või kas esinevad menetlust välistavad asjaolud. Selliste küsimuste lahendamine ei eelda alati ulatuslikku tõendite uurimist, kuid kehtiv menetluskord sunnib siiski läbima täispika ja ressursimahuka kohtumenetluse.
Esiteks ei ole kohtul kriminaalmenetluses pädevust kohustada prokuratuuri menetlust lõpetama. Kuigi kaitsjatel on õigus taotleda menetluse lõpetamist, sõltub selle rahuldamine täielikult prokuratuuri hinnangust. Ka eeluurimiskohtunik ei saa prokuratuuri selleks kohustada ega menetlust ise lõpetada. See vähendab kohtu rolli juba kohtueelses menetluses ning nihutab tasakaalu õiguskaitseorganite kasuks. Olukorda süvendab ka suund, kus kohus taandub kohtueelses menetluses järjest enam prokuratuuri kaalutlusotsuste sisulisest kontrollist, loovutades täitevvõimule hinnangu andmise küsimustes, mis on lõpplahendi seisukohalt määrava tähtsusega. Selline praktika kitsendab kohtulikku kontrolli.
Teiseks puuduvad kriminaalmenetluses tõhusad mehhanismid puhtalt õiguslike vaidluste kiireks ja lõplikuks lahendamiseks. Kohus ei saa teha eraldiseisvat otsust selle kohta, kas süüdistuses kirjeldatud tegu on kuritegu, ega mõista isikut sel alusel kohe õigeks, kui süüdistusakt jõuab kohtusse. Menetluse lõpetamata jätmist, kohtu alla andmise määrust ega menetlust välistavate asjaolude eitamist, mis ilmnevad kohtumenetluses, ei saa iseseisvalt ja kiirelt vaidlustada määruskaebuse korras. Praktikas on ette tulnud juhtumeid, kus kohus jätab menetluse lõpetamata, viib läbi pika tõendite uurimise ning jõuab alles lõppotsuses järeldusele, et asi oli aegunud või menetlus tulnuks lõpetada. See tähendab kõigi menetlusosaliste jaoks tarbetut ajakulu ja põhjendamatuid kulutusi.
Kolmandaks ei võimalda kehtiv seadus kohtul lõpetada kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel ilma prokuratuuri nõusolekuta isegi siis, kui süü ei ole suur ja avalik menetlushuvi puudub ja seda taotleb süüdistatav ning seda isegi siis, kui asi jõuab juba kohtu menetlusse. Selline regulatsioon annab prokuratuurile väga ulatusliku kontrolli menetluse jätkamise üle ning piirab kohtu võimalust tagada proportsionaalne ja õiglane lahendus sh kohtumenetluses. Selle tulemusel võivad kohtusse jõuda ka sisuliselt marginaalse tähendusega asjad, mida menetletakse pikka aega pelgalt õigusselguse või kohtupraktika kujundamise nimel, koormates nii süüdistatavat kui ka kohtusüsteemi tervikuna. Kui kohtul puudub võimalus selliseid asju proportsionaalsuse kaalutlusel lõpetada, ei saa rääkida tasakaalus olevast menetlussüsteemist, vaid rääkida saab üksnes süsteemist, kus menetluse jätkamine võibki muutuda eesmärgiks omaette, süsteemist, mis „menetleb inimese kas surnuks või vaeseks“. Juba kohtumenetluses peaks seadus võimaldama kohtule lõpetada asja menetluse otstarbekuse kaalutlusel ainuüksi süüdistatava nõusolekul, tagades prokuratuurile (kui kohtumenetluse poolele) ainuüksi õigus avaldada enda seisukohta menetluse lõpetamise kohta.
Lõpuks ei saa mööda vaadata õigeksmõistetute olukorrast. Pikk ja koormav kriminaalmenetlus põhjustab isikule reaalset varalist ja mittevaralist kahju, mida pelk vabandus ei heasta. Õigeksmõistetutele tuleks seaduses selgelt ette näha nii õigusabikulude täielik hüvitamine kui ka menetluse kestuse ja raskusega proportsionaalne mittevaralise kahju hüvitis.
Kokkuvõttes ei lahenda prokuratuuri edasikaebeõiguse piiramine neid probleeme, mille politseijuhtide kaasus esile tõi. Probleemi juur peitub kriminaalmenetluse väheses paindlikkuses, siduvate vaheotsuste puudumises ning prokuratuuri ja kohtu rollide tasakaalustamatuses. Kui seadusandja soovib vältida olukordi, kus õiguslikult vaieldav asi läbib kõik kohtuastmed, tuleb keskenduda menetluse struktuuri parandamisele – anda kohtutele rohkem võimalusi vaidlusi varakult ja lõplikult lahendada ning taastada kohtu keskne roll proportsionaalsuse ja õigusemõistmise kandjana.
Artikkel avaldati Delfi arvamusveebis.
