Selleks, et Eesti energiamajandus ei jookseks kui peata kana, on vajalik panna siht sirgeks ja seada selged eesmärgid. Lahendusi kliimaneutraalsele elektritootmisele üleminekuks on ju mitmeid, kuid kõike ja täiega teha ei saa. Näiteks vesinikutehnoloogia kirglikud fännid leiavad, et just see on ala, kuhu tuleb riigi ja ettevõtjate energia selle ülekantud tähenduses suunata. Biometaani tootmisega kursis olijad on veendunud, et just see on sektor, mis aitab kaasa Eesti energiamajanduse arengule. Sama võib öelda ilmselt ka päikeseparkide, tuuleenergia ja energiasalvestuse kohta. Tegelikult on õigus neil kõigil. Oluline ongi saavutada riigi jaoks parim n-ö energy-mix ehk komplekt erinevatest energiaallikatest ja -vahenditest.
Kõigile riikidele ei olegi üks-suurus-sobib-kõigile-lahendust. Stanfordi Ülikooli The Solution Project tegi 139 riigi kohta analüüsi, milles hindas, kuidas igas konkreetses riigis peaks 2050. aastaks rohelisele energiale üleminek välja nägema. Selle uuringu kohaselt oli Eesti jaoks optimaalne jaotus 44,7% maismaatuulepargid, 19,9% meretuulepargid, 19,9% tööstuslikud päikeseväljad, 8,5% elumajade päikesepaneelid ja 6,3% ärihoonete päikesepaneelid. Teiste riikide vahekorrad näevad välja aga hoopis teistsugused.
Lisaks on oluline teadvustada, et samal ajal kui rohelise energia tootmismahud kasvavad, kasvab märgatavalt ka energia kasutamine (ja vajadus). Teisisõnu, selleks, et kasvava tarbimisihalusega sammu pidada, peab rohelise energia tootmine kasvama proportsionaalselt veelgi rohkem.
Kuhupoole siis joosta, et sammu pidada?
Sihikut aitab veidi seada Stockholm Environment Institute’i (SEI) äsja avaldatud uuring «Üleminek kliimaneutraalsele elektritootmisele Eestis», milles tehakse ettepanekud Eesti majandusarengut toetavate reformide kohta, mis aitaksid Eesti riigil saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalse elektritootmise. Pannes kokku kahe hindamise tulemused, oleks kokkuvõttes kõige paremad stsenaariumid uuringu kohaselt «Taastuvenergia ja salvestus (avamere tuuleenergia)» ja «Kõik tehnoloogiad». Esimene viidatuist tähendas, et Eestisse paigaldatud avamere tuuleenergia generaatorite võimsused on 1 GW aastaks 2030, 2 GW aastaks 2035, 3 GW aastaks 2040 ja 4 GW aastaks 2050.
Stsenaarium «Kõik tehnoloogiad» tähendas olukorda, kus lubatud on investeerida kõikidesse vähese süsinikuheitega tehnoloogiatesse ning impordile või võimsuste lisandumisele ei ole seatud lisapiiranguid. Lõpparuandes märgitakse – õigustatult –, et siiski on sobivaima stsenaariumi valik poliitiline küsimus (ja sõltub sellest, millistele kriteeriumitele valiku tegemisel rohkem kaalu anda). Kõik analüüsitud stsenaariumid võimaldavad jõuda süsinikuvaba elektritootmiseni.
Selleks, et kasvava tarbimisihalusega sammu pidada, peab rohelise energia tootmine kasvama proportsionaalselt veelgi rohkem.
Seetõttu tuleb väga täpselt planeerida, kuhu me oma väheseid ressursse suuname. Ei saa kasutada kahte kokkusobimatut asja ning me ei tohiks proovida teha rohkem, kui on mõistlik. Nagu öeldakse, you can’t have your cake and eat it too. Kui kook on söödud, on see otsas. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium saabki nüüd SEI uuringu abil sobivaima stsenaariumi välja valida.
Mis on aga igal juhul märkimisväärne: läbivalt on kõigis SEI uuringu stsenaariumides oluliseks lahendamist vajavaks probleemiks salvestusvõimsuste (nt akupatareide) vajalikus mahus kasutuselevõtt. Kõikide stsenaariumide puhul on vaja teha suures mahus investeeringuid nii tootmisvõimsustesse kui ka ülekandevõrkude tugevdamiseks, mis kokku ulatuvad 2050. aastaks keskmiselt kaheksa miljardi euroni stsenaariumi kohta.
Mida aimata regulatsioonist?
Euroopa Liidu viimatistest riigiabi regulatsioonidest saab seejuures samuti välja lugeda nii mõndagi selles osas, kuhu raha suure tõenäosusega liikuma hakkab. Näiteks võttis Euroopa Komisjon vastu uued kliima-, keskkonnakaitse ja energiaalase riigiabi suunised alates aastast 2022, mis selgitavad, millisele riigiabile kavatseb Euroopa Komisjon ennekõike loa anda. Uued valdkonnad nendes suunistes on näiteks keskkonnahoidliku liikuvuse taristu, ressursitõhusus, bioloogiline mitmekesisus. Suunised kaasavad uuenduslikult ka kõiki tehnoloogiaid: taastuvallikatest toodetud vesinik, elektrienergia salvestamine ja tarbimiskaja, tootmisprotsesside dekarboniseerimine.
Sarnased märksõnad käivad läbi praegu veel menetluses olevast Euroopa Liidu üldise grupierandi määruse eelnõust, mille alusel saavad liikmesriigid riigiabi anda ilma komisjoni heakskiiduta. Ka Euroopa Komisjoni «REPowerEU» projekt, mille eesmärk on teha Euroopa Vene fossiilsetest kütustest sõltumatuks, markeerib investeeringuid ootavate sektoritena gaasi- ja elektritaristu võrgu, saastevaba vesiniku ja biometaani. Kusjuures taaste- ja vastupidavusrahastu (RRF) vahenditest on näiteks Keskkonnainvesteeringute Keskus avanud taotlusvooru just energiasalvestuse seadmete pilootprojektide arendamiseks ning rohevesiniku kasutuselevõtuks transpordisektoris ja keemiatööstuse lähteainena.
Nii riigi abi kui ka riigiabi
Eelnev tähendab seda, et lisaks baasregulatsiooni vastuvõtmisele peab riik ka üksmeeles õigeid energiaallikaid ja -vahendeid jõudsalt toetama. Mida see toetamine tähendab? Ühest küljest tähendab see ettevõtjate-arendajatega sama sammu astumist, kaasa mõtlemist ja koos tegutsemist – riigi abi selle laias tähenduses.
Aga kas oleks vaja ka riigiabi, st konkreetset majanduslikku/rahalist eelist (toetused, kindel hinnapiir vms)? Ühest küljest on palju juttu olnud sellest, et energiaprojekte võiks teha ilma riigiabita, nagu seda on tehtud mujal Euroopa riikides – näiteks rajati Hollandisse Kust Zuid massiivne tuulepark ilma mingi toetuseta. Valitsus tagas sellele meretuulepargile vaid litsentsi ja võrguühenduse kulu. Miks siis Eesti ei võiks nii? Lühikese vastusena, sest peaksime mõtlema ka laiema pildi peale.
Nimelt energiaarenduste osas ei konkureeri omavahel mitte üksnes ettevõtjad, vaid ka riigid. Arendajad valivad uute projektide asukoha vastavalt sellele, millises riigis on projekti kõige kasulikum ja lihtsam teostada. Soojast käepigistusest siin ei piisa. Kui riik piisavat riigiabi ei anna, võime ennast avastada olukorrast, kus oleme riigi energiasõltumatuse ja iseseisvuse ohverdanud riigiabist puutumata energiasektori nimel.
Meretuulepargid, maismaatuulepargid ja päikesepargid rajatakse küll, kuid mitte Eestisse. Riigiabi tuleks seetõttu prioriteetsetele roheenergia allikatele ja vahenditele ilmselt siiski anda – ennekõike ei tohiks vaeslapse rolli jääda salvestus ja meretuulepargid. Võibolla saab ka ilma, kuid millegi arvelt. Seetõttu on ka rõõm näha, et Kaja Kallas ütles äsja valitsuskõneluste pressikonverentsil, et uus koalitsioon on valmis meretuuleparkide rajajatele andma nn tulugarantii.
Artiklit saab lugeda ka Postimehest
