Karistusõiguse keskne eesmärk on õigushüvede kaitse. Selle eesmärgi piiriks on individuaalse autonoomia põhimõte, mille kohaselt on õigushüve kandjal õigus ise otsustada, kuidas oma õigushüve kasutada. Seetõttu on isikul õigus näiteks hävitada oma vara ning vabasurm ei ole karistatav. Riigikohus on rõhutanud, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ja hoolsusega seisma ka ise oma õigushüve kaitse eest.*2 Enda õigushüvede eest peab seisma ka olukordades, kus oht õigushüvele on seotud teise inimese teoga. Riigikohtu praktikas on analüüsitud kaasust, kus kannatanu istus joobes juhi autosse ning juht tegi joobe tõttu avarii, mille tulemusena sai kannatanu raskeid tervisekahjustusi (nn joobes juhi kaasus). Kannatanu oli teadlik, et juht oli eelnevalt alkoholi tarbinud, ning küsimuseks oli, kas sellisel viisil oli kannatanu ennast teadlikult ohtu asetanud ning seetõttu on välistatud kannatanule tekitatud tervisekahjustuste kui tagajärje objektiivne omistamine juhile. Riigikohus leidis, et täidetud ei olnud kannatanu eneseohustamise teadlikkuse kriteerium ning tagajärge saab toimepanijale objektiivselt omistada. Ringkonnakohtu järeldus oli samas asjas aga vastupidine: alust tagajärje etteheitmiseks ei ole, sest kannatanu oli ohust teadlik. Viidatud lahendi kohaselt omab kannatanu käitumine lisaks süüdistatavale tagajärje omistamise küsimusele tähendust ka tsiviilhagi aspektist. Nimelt tuleb tsiviilhagi üle otsustamisel arvestada kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust tervisekahjustuse saamisel.

