Advokaadibüroo TGS Baltic juhtivpartner Sander Kärson arutleb tehinguturul toimuva üle.
Esmalt tuleb vastata küsimusele, mida paljud nooremapoolsed poliitikud, sealhulgas mõned peaministrid on küsinud: kas meil üldse on sellist traditsioonilist majandusharu nagu seda on töötlev tööstus vaja või peaks keskenduma üksnes tehnoloogiasektori arendamisele ja kõik muu ära unustama? Vastamisel võiks lähtuda sellest, et kui enamik EL-i kõige arenenumatest riikidest peab seda sektorit tähtsaks (mõelge näiteks Soome, Saksamaa ja Prantsusmaa peale), siis saab vastus olla üksnes jaatav.
Järgnevalt peaks küsima, milline see sektor peaks olema vastamaks ühiskonna ootustele. Jällegi, kui kuulata avalikku meediaruumi, siis peab see sektor olema innovatiivne. Kuidas seda aga saavutada, kui mistahes uuel tehnoloogial põhineva tootmise rajamise või laienemise plaan põrkub koheselt avalikkuse vastuseisule? Ükskõik, kas räägime uue tehase rajamisest või isegi olemasoleva tootmise uutest hoonetest, näeme kõik kui pikad, vaevalised ja sageli tupikusse viivad need protsessid on. Tulemuseks on see, et mõned ettevõtjad eelistavad rajada uusi tootmisvõimsusi piiri taha, olgu selleks Läti või Saksamaa, sest see on palju lihtsam tulenevalt ühiskonna, kohaliku omavalitsuse ja riigi toetusest. See on tegelikkuses üks suuremaid Eesti ühiskonna ees seisvaid väljakutseid, kuidas tekitada tänuväärselt tugeva kogukonnaliikumise, keskkonnakaitse ja ärihuvide vahel konstruktiivne dialoog.
Tõenäoliselt kõige suuremaks komistuskiviks on keskkonnakaitse, kus senini on ametnik öelnud metsaomanikule, ettevõtjale ja muule loodusressursi kasutajale mida teha võib ja mida ei tohi. Ehk hetkel on keskkonnakaitse tuginenud “ülevalt alla” põhimõttele, kus riik loob piiranguid, mida laiemalt ei pruugita mõista. Kas saame pöörata seda olulist regulatsiooniprotsessi vastupidiseks selliselt, et meie ühiskond ise suudab pooleldi eneseregulatsiooni varal langetada õigeid otsuseid? Kas ja kuidas saab panna kogukonnaliikumisi konstruktiivselt arutlema selle üle, mida siiski lubada, et neil samadel liikmetel oleks töökohad, riigil tekiks tulubaas ja elu edeneks? See kõik on tegelikkuses kriitilise tähtsusega, et ka Eestis oleks ruumi innovatiivsetele, tööd ja leiba andvatele projektidele. Seejuures ei tohi siin alahinnata advokaatide ja juristide rolli, kelle teadmiste ja kogemuste abil on võimalik juhtida protsesse õiges suunas ja seda nii töötleva tööstuse kui ka kogukonna esindajatena. Seni ei ole see meil paraku eriti hästi välja tulnud, kuid küllap ollakse õppimisvõimelised ja edaspidi on lootust parematele tulemustele, pidades silmas üldist heaolu. Igal juhul mõjuks selliste protsesside ja isegi ainuüksi mure teadvustamine ja tunnistamine tulevikus positiivselt ka tehinguturule.
