Vandeadvokaadid Paul Varul ja Peeter Viirsalu esindasid Riigikohtus kostjat, kes oli ostnud tootmisseadmed hilisemalt pankrotivõlgnikult. Seejuures oli kostja tasunud osa ostuhinnast rahas ja osa tasaarvestanud oma nõudega pankrotivõlgniku vastu. Pankrotivõlgniku pankrotihaldur esitas kostja vastu tagasivõitmise hagi, väites, et seadmete müügitehinguga oli kahjustatud pankrotivõlgniku teisi võlausaldajaid. Alama astme kohtud rahuldasid pankrotihalduri hagi. Seejuures leidis ringkonnakohus, et võlausaldajate huvide kahjustamine seisnes selles, et võlgniku ettevõtte tervikvara võõrandamisega jättis kostja võlausaldajad ilma neile kuuluvast õigusest otsustada pankrotimenetluses, kas jätkata võlgniku ettevõtte tegevust või mitte.
Oma lahendis märkis Riigikohus, et võlausaldajate huvide kahjustamine, mis on pankrotimenetluses tagasivõitmise imperatiivne eeldus, ei saa seisneda võlausaldajate abstraktses huvis otsustada võlgniku tegevuse jätkamise või lõpetamise üle. Pankrotiseaduse kohaselt peab tagasivõidetav tehing kahjustama võlausaldajate tegelikke varalisi huve, mida tehinguga rikuti. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks peab pankrotihaldur tõendama, et tehingu tegemata jätmise korral oleksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses kui vaidlusaluse tehingu olukorra puhul. Riigikohus juhtis siinkohal tähelepanu, et asjas ei ole vaidluse all asjaolu, et tehing tehti turutingimustel, ja pankrotihaldur ei ole tõendanud, kuidas kahjustab turutingimustel tehtud tehing võlausaldajate huve.
Riigikohus heitis ringkonnakohtule menetlusõiguse normi rikkumisena ette seda, et ringkonnakohus ei analüüsinud kostja väiteid, mille kohaselt ei oleks vaidlusaluse tehingu tegemata jätmine hilisema pankrotimenetluse võlausaldajate jaoks mitte midagi muutnud, kuna sellisel juhul oleks pankrotimenetluses ainsa pandipidajana osalenud pankrotivõlgniku üürileandja, kellel oli seadusest tulenev pandiõigus müügilepingu esemeks olnud seadmetele üürivõlgnevuse katteks. Käesoleval juhul sõlmis pankrotivõlgnik müügitehingust saadud raha eest üürileandjaga kokkuleppe võlgnevuse kustutamiseks. Ilma müügitehinguta ei oleks see võimalik olnud ja üürileandjal kui pandipidajal oleks olnud eelisõigusnõue müügilepingu esemeks olnud varale ka pankrotimenetluses. Seetõttu ei oleks teistele võlausaldajatele pankrotimenetluses tootmisseadmete müügist ikkagi midagi jätkunud.
Tootmisseadmete müügitehingu raames tehtud tasaarvestusega seoses märkis Riigikohus, et tasaarvestus ei ole mitte vaidlustatud tehingu osa, vaid iseseisev ühepoolne tehing, ja see ei saa iseenesest võlausaldajate huve pankrotiseaduse mõttes kahjustada. Olulise tähepanekuna märkis Riigikohus, et tasaarvestuse lubatavus ei sõltu sellest, kas võlausaldaja saaks teoreetiliselt oma nõude tasaarvestada ka pankrotimenetluses pärast vara müüki. Sellega kinnitas Riigikohus muu hulgas seda, et keelatud ei ole tehingud tulevase pankrotivõlgnikuga, millest tulenevalt tekib tehingu teisel poolel õigus tasaarvestuseks.
Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning saatis asja uueks lahendamiseks tagasi samale ringkonnakohtule.
