Rahandusministeeriumi plaanid – reform või ohtlik tagasiminek?
Rahandusministeerium on välja pakkunud maksukorralduse seaduse muutmise eelnõu, mille eesmärk on justkui tugevdada Maksu- ja Tolliameti (MTA) võimekust, eemaldades „ebavajalikke bürokraatlikke“ piiranguid. Tegelikkuses kätkeb eelnõu endas olulisi muudatusi, mis ähvardavad piirata ettevõtlusvabadust, kahjustada äritegevuse aluseid ja moonutada äriühingu piiratud vastutuse põhiolemust.
Keskseteks muudatusteks on maksuotsuste avalikustamine ning ettevõtete juhtorganite liikmete vastutuse ulatuslik laiendamine. Neid ettepanekuid on põhjendatud läbipaistvuse ja maksupettuste vähendamise vajadusega, kuid pealiskaudne õigustus ei tohi varjutada sügavamaid õigusriiklikke ja majanduslikke ohumärke.
Maksuotsuste avaldamine – läbipaistvus või avalik hukkamine?
Üks eelnõu vastuolulisemaid muudatusi on MTA-le õiguse andmine avaldada juriidiliste isikute maksuotsuste resolutiivosa. Eesmärk – läbipaistvuse suurendamine – kõlab iseenesest üllana, ent praktikas võib see kujuneda ebaõiglaseks häbimärgistamiseks.
Maksuotsuse tegemine tähendab üldistatult seda, et MTA on tuvastanud tasumisele kuuluva maksusumma. Maksuotsuse tegemine ei tähenda automaatselt seda, et ettevõtja on jätnud maksukohustuse täitmata. Sageli on tegemist vaidlusega õigusküsimuste või faktiliste asjaolude üle. Kuid avalikkus, kes ei erista ja ei peagi eristama maksuvaidluse nüansse, võib iga avaldatud maksuotsust tõlgendada kui tõendit maksurikkumise või -pettuse kohta. Maksuotsuste avaldamisega saavutaks riik olukorra, kus ettevõtjad hoiduvad õiguslikult vaieldavates olukordades oma õiguste eest seismisest, sest pelgalt maksuotsuse avaldamine võiks saata potentsiaalsetele koostööpartneritele (sh nt krediidiandjale) signaali, et ettevõtja maksekäitumisega ei ole kõik korras. Tagajärjeks on ettevõtte maine pöördumatu kahjustamine, äripartnerite usaldamatuse kasv ja äärmuslikematel juhtudel isegi majandustegevuse seiskumine.
Siinkohal on vältimatu esitada küsimus: kas läbipaistvuse loosungi all ohverdame põhiseadusliku õiguse kohasele maksumenetlusele ja õiguse maksusaladusele? Maksusaladuse kaitse on põhiseaduslikult tagatud ning selle piiramine peab olema põhjalikult kaalutud vältimaks ettevõtlusvabaduse kahjustamist. Seega kas maksuotsuse avaldamine on tõesti vajalik, et tagada õiglane maksukeskkond?
Juhtorgani liikme vastutuse jätkuv laiendamine – piiratud vastutus lammutatakse ja maksuhaldurist kinnistatakse „hea võlausaldaja“ kuvand
Veelgi problemaatilisem on plaan laiendada äriühingu juhtorgani liikmete vastutust maksuvõlgade eest. Kui seni oli solidaarvastutuse eelduseks maksuvõla tahtlik või raskest hooletusest põhjustamine, siis eelnõu järgi piisaks edaspidi sellest, et äriühingu juhatus ei astu piisavaid samme võla tasumiseks. Teisiti öelduna – kui maksuvõlga ei suudeta tasuda äriühingu varade arvelt, siis vastutab ettevõtja juht ka oma isikliku varaga.
See muudatus, nagu ka juba kehtiv juhtorgani liikme maksuõiguslik solidaarvastutus tervikuna, ohustab otseselt põhiseadusega tagatud ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust:
- Ettevõtlusvabadus eeldab, et riik ei loo põhjendamatuid takistusi äritegevusele. Kui äriühingu juht peab kartma, et iga ebaõnnestumine võib lõppeda isikliku vara kaotamisega, siis see pärsib paratamatult initsiatiivi ja riskijulgust, mis on majanduse elujõu aluseks.
- Omandipõhiõigus võimaldab omada ja kasutada vara vabalt. Kohustus hüvitada ettevõtte maksuvõlg oma isikliku vara arvelt ilma, et isik oleks selle oma süülise tegevusega põhjustanud, kahjustab omandipõhiõigust põhiseadusvastaselt.
- Võrdne kohtlemine eeldab, et võrdses olukorras isikuid koheldakse võrdselt. Kui MTA saab automaatselt „privilegeeritud võlausaldaja“ staatuse, siis see asetab maksuhalduri eelisseisu eraõiguslike võlausaldajate ees – juhtorgani liige on oma isikliku vara kaotuse ähvardusel sunnitud eelistama MTA-d võimalikele teistele võlausaldajatele. Selline eelisseisund õõnestab majanduskeskkonna tasakaalu.
Ka Riigikohtu esimees Villu Kõve on põhjendatult märkinud, et juhtorganite liikmete isikliku vastutuse liigne laiendamine muudab äriühingute piiratud vastutuse kontseptsiooni sisutuks. Sisuliselt sunnitakse juhatuse liikmeid tegutsema füüsilisest isikust ettevõtjatena, ise seda lõpuni teadvustamata. Sisuliselt süvendab kõnealune ettepanek võlausaldajate ja võlgnike liigitamist headeks ja halbadeks ning suurendab maksuhalduri privilegeeritud seisundit. Selline lähenemine on arusaamatu ja taunitav.
Juhtorgani liikme isikliku vastutuse eesmärgiks on saavutada maksude õigeaegne deklareerimine ja tasumine. Juhtorgani liikme isiklik maksuõiguslik vastutus läheb aga kaugemale sellest, mis on riigi fiskaaleesmärkide saavutamiseks vajalik, arvestades, et riigi käsutuses on küllalt repressiivseid vahendeid sundimaks äriühingut oma kohustusi täitma. Näiteks Riigikohus on selgitanud, et kui juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi äriühingu ees ja ühing jätab maksud tasumata ning MTA-l ei õnnestu maksusummat ühingu vara arvel sisse nõuda, on MTA-l võlausaldajana võimalik esitada juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõue ja nõuda kahju hüvitamist ühingule, mille tulemusel tekib tal võlausaldajana võimalus maksusumma ühingult sisse nõuda.
Eelnõu tegelikud tagajärjed – ettevõtluskeskkonna kahjustamine
Kui eesmärgiks on ettevõtluskeskkonna parandamine ja maksulaekumiste suurendamine, siis praegune eelnõu liigub risti vastupidises suunas. Muudatused:
- vähendavad ettevõtjate õiguskindlust ja julgust vaielda õiguslikult keerukamates küsimustes,
- suurendavad maksuhalduri mõjuvõimu tasakaalustamata moel,
- asetavad ettevõtjad ja nende juhid põhjendamatu avaliku surve ja isikliku riskikoorma alla ja
- õõnestavad ettevõtluse alustalasid – piiratud vastutust ja ettevõtlusvabadust.
Maksukorraldus peab olema suunatud tasakaalustatud, õiglaselt reguleeritud ja arengule suunatud ettevõtluskeskkonna toetamisele, mitte ettevõtluse pärssimisele läbi hirmu ja liigse repressiivsuse.
Kokkuvõte
Maksukorralduse seaduse muutmise eelnõu vajab põhjalikku ja kriitilist uuesti läbimõtlemist. Õigustatud eesmärke ei saa saavutada meetoditega, mis riivavad ülemääraselt ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust ega aita kaasa ettevõtluskeskkonna tervislikule arengule.
Selle asemel, et liikuda läbipaistvuse sildi all õigusriigi põhimõtete murendamise suunas, tuleks keskenduda mõistlike, tasakaalus ja õiguspõhiste lahenduste leidmisele.
Artikkel avaldati Ärilehes.
