Eelmisel aastal möödus Eestis 30 aastat pankrotiseaduse vastuvõtmisest. Enam kui pooled ‒ mõnedel andmetel koguni kaks kolmandikku ‒ pankrotimenetlused on paraku lõppenud raugemisega. See tähendab, et pankrotipesad on varatud ning pankrotihalduri tasu maksmiseks, nõuete menetlemiseks ja vara tagasivõitmiseks neil raha pole. Nüüd, jaanuaris hakkas konkurentsiameti juures tööle maksejõuetuse teenistus, kes võitleb võimalike seadusrikkumistega, mis on pandud toime maksejõuetuse tahtlikuks tekitamiseks.
Pankrotimaailmas aitab meil orienteeruda advokaadibüroo TGS Baltic vanempartner Paul Varul, kelle eestvedamisel koostati ka 1992. aasta septembris jõustunud pankrotiseadus ja kelle eestvõtmisel valmistatakse praegu ette pankrotiseaduse kommenteeritud väljaannet.
Üks esimesi suuremaid pankrotiprotsesse oli Tartu Kommertspanga pankrot, mis kuulutati välja alles 1994. aasta septembris. Enne seda üritati ligi kahe aasta vältel lahendada võlasuhteid likvideerimisprotsessiga, mille käigus juhtus eriskummalisi seiku. Näiteks kirjutati sisuliselt korstnasse Hansapanga asutajate laenud, mis olid võetud kavatsusega Tartu Kommertspank üle võtta. Üks likvideerimiskomisjoni liige mõisteti aga koguni vangi selle eest, et ta oli suunanud võlgnikult saadud raha otse võlausaldajatele.
Kas see on nõukogude perioodi peegeldus?
Ma ei arva nii. Nõukogude ajal ei saanud ju ükski pank pankrotti minna. Pangandus oli siis väga rangelt tsentraliseeritud riiklik süsteem. Kui riiklikul ettevõttel tekkisidki majandusraskused, siis riik otsustas plaanimajanduse korras kas ettevõtet toetada või selle likvideerida. Plaanimajandus nägi ette, kes peab kellega mingi lepingu sõlmima. Seda peeti sotsialismi eeliseks, et plaanimajanduses ei teki kriise. See oli muidugi petlik kujutelm.
1990. aastate alguses toimunud turumajandusele üleminek tõi kaasa väga radikaalsed muudatused ja see tähendas paraku seda, et oldi liiga liberaalsed ka nendes valdkondades, kus ei oleks tohtinud nii liberaalne olla. Pean siin silmas just pangandust ja kindlustust, kus polnud veel jõutud piisavalt rangeid reegleid kehtestada. Sellest ka toonane pankade ja kindlustusseltside paljusus. Likvideerimise ja pankroti vahe on ju selles, et likvideerimise puhul loodetakse kõikide võlausaldajate nõuded vara realiseerimisega klaarida. Pankroti puhul on aga tegu püsiva maksejõuetusega, nii et kõikide võlausaldajate nõuete rahuldamiseks raha ei jätku ning nõudeid on võimalik rahuldada üksnes osaliselt ja proportsionaalselt nõuete suuruse alusel.
Kas meie pankrotiseadus koos kümnete täienduste ja parandustega on ühiskonda hästi teeninud?
Selles mõttes küll, et seadus on võimaldanud pankrotimenetlusi teha. Kui aga küsida, kas nende menetluste tulemustega ollakse rahul, siis tulemustega ei ole keegi kunagi rahul. Rahul pole ei võlgnik ega võlausaldajad. Erandiks võivad olla üksnes pandipidajad, kellel on pandieseme müügist saadud rahale eesõigus.
Mis on suurim probleem, mille tõttu on pankrotiseadust püütud pidevalt parandada ja täiendada?
Esiteks see, et võlausaldajate nõudeid rahuldatakse liiga väikeses ulatuses. Ja teiseks asjaolu, et pankrotimenetlus kipub liiga pikaks venima. Seadus küll eeldab, et pankrotimenetlus ei kesta üle kahe aasta, aga midagi ei ole teha, kui see venib pikemaks.
Menetluse sujuv korraldus oleneb seaduse kvaliteedist ja sätestatud reeglistikust, eelkõige nõuete esitamise ja kaitsmise ning vaidluste lahendamise korrast jms. Selles, et võlausaldajate nõuded jäävad paljudel juhtudel osaliselt või ka täielikult rahuldamata, on aga seadusvälised põhjused. Pankrot kuulutatakse tihti välja liiga hilja ja liialt palju alustatud menetlusi raugeb. See tähendab, et pankrotimenetluse kulude katteks raha sisuliselt ei ole ja võlausaldajatel pole lootustki midagi tagasi saada. Seega lõpetataksegi menetlused raugemise tõttu ja maksejõuetud äriühingud lähevad likvideerimisele. Paljuski lasub siin süü juhatuse liikmetel, kes ei täida neile seadusega pandud kohustust esitada ise pankrotiavaldus äriühingu maksejõuetuse tekkimise korral. Avaldusega viivitataksegi lootuses, et menetlus raugeks. Vara tagasivõitmiseks on võlausaldajad sellisel juhul pidanud ise pankrotimenetlust finantseerima, teadmata, kas vara üldse õnnestub tagasi võita. Ehk siis võlausaldajad on pidanud oma rahaga taas riskima, kuigi enamikul juhtudel ei soovita seda teha.
Nüüd loodetakse, et tänu 2023. aasta alguses konkurentsiameti juures tegutsema hakanud maksejõuetuse teenistusele on selles vallas muudatusi oodata.
Sellise teenistuse loomine nähti ette juba 2020. aasta lõpus tehtud seadusemuudatusega, aga siis lükati selle rakendamine rahapuuduse tõttu edasi. Kui kohus informeerib teenistust raugemise olukorrast ning kui on kahtlus, et juhatuse liikmed on teinud raskeid juhtimisvigu, sealhulgas jäänud hiljaks pankrotiavalduse esitamisega, või on lootust vara tagasi võita, siis nüüd hakkab riik maksejõuetuse teenistuse kaudu pankrotimenetlust finantseerima. Ja nii-öelda avaliku uurimise raames kuulutatakse pankrot välja hoolimata sellest, et on tekkinud raugemise olukord. Loomulikult ei ole võimalik sel viisil finantseerida väga paljusid pankrotimenetlusi. Aga kui teenistus suudaks raugemise vältimiseks rahastada igast kümnest menetlusest näiteks ühegi pankrotimenetluse jätkamist, siis peaks olema selle preventiivne mõju juhatuse liikmete tegevusele piisavalt suur. Tähendab see ju seda, et kahjunõue võidakse esitada ka juhatuse liikme vastu pankrotiavalduse esitamisega viivitamise tõttu, samuti võidakse rakendada ärikeeldu. Soomlaste sellise teenistuse rakendamise näide on olnud igal juhul julgustav. Soomes on nimelt sisse seatud pankrotiombudsmani institutsioon, tänu millele on raugemiste osakaal märgatavalt vähenenud. Meie maksejõuetuse teenistus on Soome pankrotiombudsmani analoog.
Kas selline teenistus võtab siis üle ajutise pankrotihalduri töö?
Ajutine haldur ei saa teha midagi muud kui selgitada välja, kas tegu on maksejõuetusega või mitte. Ja kas on põhjust pankrot välja kuulutada. Ta võib küll välja selgitada ka maksejõuetuse tekkimise põhjuse, aga kui pankrotimenetluse korraldamiseks pole raha, siis pole võimalik selle menetlusega edasi minna. Maksejõuetuse teenistuse peamine roll ongi menetlust finantseerida juhul, kui on tegu avaliku huviga ning ilmneb võimalus pankrotivara suurendada ja juhatuse liige tegematajätmise eest vastutusele võtta. Seega on võimalik pankrot välja kuulutada, et haldur saaks alustada vara tagasivõtmist ja nõuda tekitatud kahju hüvitamist. See sunnib loodetavasti kõiki juhatuse liikmeid neile pandud kohustusi täitma, sest on võimalik, et maksejõuetuse teenistus võtab just tema sihikule, ning seega ei saa juhatuse liikmed olla enam kindlad selles, et raugemise korral ei tegele keegi nende vastutusega. Seega on parem juba õigel ajal pankrotiavaldus esitada ja vältida juhtimisvigu. Selles seisnebki preventiivsus.
Maksejõuetuse teenistusel on lähtuvalt pankrotiseadusest õigus saada informatsiooni ning korrakaitseseaduse kohaselt tutvuda võlgniku ja tema lähikondsete valdustega, siseneda võlgniku ruumidesse ja tutvuda dokumentidega. Ja teha seda veel enne pankroti väljakuulutamist. Lisaks on teenistusel pankrotimenetluse ajal ka järelevalvaja roll.
Eesti Maapanga pankrotimenetluses pakkus rohkesti kõneainet 2006. aastal pankrotihalduritele määratud tasu 23,6 miljonit krooni ühe halduri kohta. Tõsi, esitatud oli ligi 1,3 miljardi krooni ulatuses nõudeid, millest ligi 60% rahuldati, eesõigusnõuded koguni 100% ulatuses.
Pankrotihalduri töö tasustamise põhimõte on, et nende tasu oleneb sellest, kui palju õnnestub neil pankrotivara suurendada. Seadusega on kehtestatud halduri tasu piirmäärad protsentides nende suurendatud pankrotivarast. Eesti Maapanga puhul oli see ka väga erandlik, selliseid suuri pankrotimenetlusi pole ju eriti olnud. Samas said haldurid selle keerulise menetlusega väga hästi hakkama.
Teada on mõni juhtum, kus Eesti ettevõtja on lasknud endale välisriigis pankroti välja kuulutada. Näiteks 2016. aasta veebruaris kuulutati Lätis välja Tõnis Haaveli ja 2021. aasta juunis Iirimaal Oliver Kruuda pankrot. Kruuda pankrot küll tühistati hiljem, kui ilmnes, et ka Eestis oli talle juba varem ajutine pankrotihaldur määratud.
Euroopa Liit on kehtestanud eraldi määruse piiriülese maksejõuetuse menetlemise kohta. Keskne küsimus on, millises riigis tuleks püsiva maksejõuetuse korral pankrot välja kuulutada, kui võlgnikul on vara mitmes riigis. Tuleb selgitada välja, kus on võlgniku nn põhihuvide kese. Füüsiliste isikute puhul on selleks nii alaline elukoht kui ka vara asukoht.
Paraku on tekkinud nn pankrotiturism, mille alla võib liigitada ka Kruuda juhtumi. Määruses on fikseeritud, et kui võlgnik on ühes riigis elanud kuus kuud, siis eeldatakse, et see ongi tema alaline elukoht. Kui Kruudal tekkis Eestis püsiv maksejõuetus, siis ta kadus ära. Võlausaldajad ei teadnud, kus ta asus. Pankrotiavaldus esitati tema rahvastikuregistris oleva Põlvamaa elukoha alusel, samuti nimetati talle ajutine pankrotihaldur ja 2021. aasta oktoobris kuulutati Eestis välja Kruuda pankrot. Samas oli Kruuda üle kuue kuu Iirimaal elanud ja seal oli 2021. aasta juunis jõutud samuti tema pankrot välja kuulutada. Et Eestis oli ajutine haldur nimetatud enne Iirimaal tehtud otsust, siis Euroopa Liidu määruse kohaselt peavad liikmesriigid tunnustama teises liikmesriigis langetatud otsuseid, mis on tehtud varem. Just seetõttu tühistati Iirimaal 2021. aasta juunis tehtud otsus aasta hiljem. Tõsi, Kruuda on selle tühistamisotsuse edasi kaevanud, nii et lõplikku selgust ei ole.
Iirimaal on väga liberaalne seadus. Kui seal kuulutatakse võlgniku enda esitatud avalduse alusel välja pankrot, lähtub kohus ainult sellest, mida võlgnik ise avaldab, midagi juurde ei kontrollita. Ja kui pankroti väljakuulutamisest möödub aasta, siis menetlus lõpetatakse ja võlgnik vabastatakse kõigist kohustustest. Seda Kruuda lootiski.
Palju oleneb siin ikkagi võlausaldajate aktiivsusest. Kui Marcel Vichmanni OÜ Best Idea poleks pankrotiavaldust õigel ajal esitanud ja ajutist haldurit poleks nimetatud Eestis varem, kui Iirimaal tehti pankrotiotsus, oleks Kruudal õnnestunud ilmselt oma kavatsus ellu viia.
Selline lihtne võimalus, nagu avanes Iirimaal, ahvatlebki võlgnikke pankrotiturismiks, et kohustustest lihtsal viisil vabaneda. Kruuda on aga siin ilmekas näide selle kohta, kuivõrd riskantne võib olla selline katse võlausaldajaid kahjustada. Sellega riskib võlgnik, et pankrot kuulutatakse välja ikkagi Eestis, kus on tema tegelik põhihuvide kese, ja Iirimaal tehtud katsega võib minna Eestis kaduma võimalus siinse kohustustest vabastamise menetluse kaudu kohustustest vabaks saada, jäädes ka pärast pankrotimenetluse lõppu pikemaks ajaks oma võlgade pantvangiks.
Kuidas võidelda nn firmamatjatega, kes võtavad üle probleemseid firmasid ja jäävad siis nende kustutamist ootama?
Kui äriühingul pole võlausaldajaid, siis ei saa ju kahjustada kellegi teise huvid peale osanike endi huvide. Kui aga võlausaldajad on olemas, siis oleneb kõik nende aktiivsusest. Keegi ei saa end võlausaldaja tahte vastaselt likvideerida. Võlausaldaja peab esitama pankroti- või hagiavalduse ja tegema seda võimalikult õigel ajal.
2004. aastast kaotati pankrotiseadusest nõuete rahuldamise järgud ning eesõigusnõudeks jäid üksnes pandiga tagatud nõuded. Sinnani olid näiteks väljamaksmata töötasud ja maksuvõlad eelisõigusnõuded.
Nõuete rahuldamise järgud kirjutati esialgu meie seadusesse Rootsi eeskujul. Väljamaksmata töötasudega tegeleb 2003. aastast töötukassa. Mis puudutab maksuvõlgu, siis see on oluline poliitiline küsimus: kas tähtsam on riigi maksunõue või üksikisiku võlanõue? Üksikisikule võib 10 000 eurost ilmajäämine olla palju valusam hoop kui riigile sama suure summa laekumata jäämine, ehkki maksulaekumised toimuvad üldistes huvides. Üldiselt peetakse rahvusvaheliselt üheks pankrotiseaduse kvaliteedi näitajaks seda, kui vähe on eesõigusnõudeid. See näitab, kuivõrd järgitakse pankrotimenetluse ühte tähtsamat alusprintsiipi ‒ võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet. Nii et praegu moodustavad meil erandi vaid pandipidajad, kellel on ka eelisõigus üksnes pandieseme müügist saadud rahale, mitte pankrotivarale üldiselt.
Artiklit saab lugeda ka Delfist
