Üllatavast seosest antiikmaailma kuulsaima kangelasteekonna ja Eesti ärikeskkonda pärssiva pandiprobleemi vahel kirjutab advokaadibüroo TEGOS vandeadvokaat Olger Kaelep
Äsja lõppenud suve iseloomustasid mitmed märksõnad; kultuurivallas oli üheks selliseks kindlasti „Odüsseia“. Nii suurt ülemaailmset huvi tunti Homerose poeemi vastu vast viimati siis, kui kiireim viis reisimiseks eeldas tugevat pärituult ja usinat aerutamist. Põhjus sääraseks massiliseks vaimustuseks oli mõistagi staaridega üle piserdatud filmiversioon Sir Christopher Nolanilt. Kuigi elamus oli võimsalt konstrueeritud ja meelelahutuslik, suutis siinkirjutaja isegi kinosaali pimeduses jääda juristiks, nähes paralleeli ekraanil lahtirulluvate sündmuste ja palju argisema teema – väärtpaberipandi – vahel.
Petlikult vaga vesi
Kui lugeda seadusi pinnapealselt, tundub kõik üpris lihtne ja selge. Kui äriühingu osad või aktsiad on registreeritud Eesti väärtpaberite registris, siis on laenu- või muu võlakohustuse tagatiseks võimalik seada neile pant. Pandi registreerimine eeldab pandipidajalt väärtpaberikonto olemasolu, mille ta saab avada väärtpaberikontohalduri, tavaliselt panga, kaudu. Nii näibki, et pandipidajal pole teha muud kui seada õige kurss ja rahulikult koduni (loe: väärtpaberipandini) purjetada. Kahjuks ei ole päriselu nii sirgjooneline ja võib juhtuda, et ka kõige paremaid plaane ei õnnestu täita.
Kui pandipidaja on kohalik, ei olegi teekond pandini väga käänuline. Eesti äriühing, kel arvelduskonto juba olemas, saab pangas väärtpaberikonto avada suhteliselt lihtsalt ja kiiresti. Hoopis teisiti on välisriigi (teise Euroopa Liidu liikmesriigi või nn kolmanda riigi) pandipidajaga. Viimastel aastatel on välis-äriühingule Eesti pangas arvelduskonto avamise protsess muutunud üha keerukamaks ja aeglasemaks ning samas tempos on tõusnud nõutava informatsiooni ja dokumentide maht. Ei ole haruldane, et pandipidajaks soovija ei suuda ka pärast kuudepikkust suhtlust panka rahuldaval tasemel andmeid esitada või võtab pank just esitatud andmete põhjal vastu otsuse kontot mitte avada. Kui pandipidaja ise või tema tegelikud kasusaajad pärinevad väljastpoolt Euroopa Liitu, on negatiivse otsuse tõenäosus suurem.
Kahest halvast parim
Odüsseuse vaevalise reisi üks raskemaid hetki oli kahtlemata valik kahe meresõitjaid ähvardava jumaluse vahel: surmav veekeeris Charbydis, millesse seilamine tähendaks ennustuse järgi kindlat surma kogu laevameeskonnale, ja kaljuõõnsustes varitsev koletis Skylla, kelle territooriumi läbimine kustutaks „vaid“ kuue mehe eluküünlad. Odüsseus võttis juhina vastutuse ja valis Skylla, ehkki süü kaasvõitlejate kaotuse pärast jäi vähemalt Matt Damoni kehastatud muserdatud filmikangelast – või pigem antikangelast – pikalt närima. Kui täiemõõdulise väärtpaberikonto avamine esindab samavõrra vaevatud välismaise pandipidaja jaoks Charbydist, kellega kohtumisest on vähe lootust eluga välja tulla, siis mis võiks olla tema Skylla?
Vastus peitub nähtuses käibenimetusega „pandikonto“. Pandikonto selle kirjatüki tähenduses on ainult pandipidamise eesmärgil pangas avatav sisemine, nn tehniline konto. Praktikas võib see tähendada lihtsalt väärtpaberite omaniku ehk pantija väärtpaberikontol olevat pandimärget või selle blokeeringut panga süsteemis, mille olemasolu võimaldab pangal teha panti tähistav kanne väärtpaberite registrisse. (Et segadus oleks suurem, kasutab seadus sama terminit „pandikonto“ koos ühe teise üpris spetsiifilise terminiga „finantstagatis“, mis aga kehtib väga piiratud osaliste ringi puhul ja selle artikli konteksti ei sobi.) „Tehnilise“ pandikonto eelis pandipidaja jaoks võrreldes hariliku väärtpaberikontoga on kindlasti tõik, et konto avamiseks pole vaja eelnevalt avada arvelduskontot, tänu millele on kliendisuhte loomisel pangale esitatavate andmete ja dokumentide maht oluliselt väiksem ning seega pandipidaja jaoks vähem koormav.
Kõlab imeliselt, aga tähelepanelik lugeja mäletab kindlasti, et Skylla esindas Odüsseuse laevkonna jaoks korraga nii võimalust kui ohtu. Sama lugu on ka pandikontoga.
Ebatäiuslik kindlustunne
Erinevalt tava-väärtpaberikontost puudub tehnilise pandikonto puhul pandipidajal pandi realiseerimise olukorras väärtpabereid müües võimalus kanda need ajutiselt oma kontole ja sealt edasi ostja väärtpaberikontole, vaid kõik tehingud tuleb teha pantija väärtpaberikonto kaudu ning nende toimumine sõltub pantija kontohalduriks oleva panga koostöövalmidusest. Pandipidajal jääb ainult üle loota kiirele suhtlusele ja heale koostööle pangaga tervel pandi kehtivuse ajal.
Uus riskide rägastik võib avaneda olukorras, kus pandikonto halduriks olev pank muutub maksejõuetuks. Ehkki tänapäeval haruldane, pole panga pankrot siiski ilmvõimatu, ning sellisel juhul on oluline, et pandikontoga seotud pandipidaja õigusi ei arvataks pankrotivara hulka, vaid käsitataks panga varast eraldiseisvana. Tehnilise pandikonto toimimispõhimõtteid pole seaduse tasemel üldse reguleeritud, rääkimata veel sellega seotud pandi saatusest kontohalduri maksejõuetuse olukorras.
Lisaks nendele muredele vaevavad pandikontoga seotud pante ka muud tüüpilised väärtpaberipandi probleemid: erinevalt hüpoteekidest või kommertspantidest puudub väärtpaberite registris tehniline võimalus seada erineva järjekohaga pante, ehkki seadus seda otseselt ei välista, ning kontohalduritena tegutsevate pankade pandiga seotud tegevuste kirjeldus ja ajalised piirid on suuresti jäetud pankade sisekordade reguleerida, mis muudab need pandipidaja jaoks läbipaistmatuks.
Kuidas jõuda kiiremini koju
Väärtpaberipanti kui tagatise liiki iseloomustab Eestis paljuski ebaühtlane reguleeritus õigusaktide tasandil – seda olenemata kontotüübist, mida pandipidaja pandi seadmiseks kasutada kavatseb (harilik väärtpaberikonto, väärtpaberituru kutselistele osalistele võimaldatav esindajakonto või siis selle artikli fookuses olev tehniline pandikonto).
Enamiku neist takistustest saaks kõrvaldada õigusloomeliste täpsustuste ja täiendustega ning seadusandja, riigiasutuste, pankade ja registripidaja ühise hea tahte ja jõupingutuste varal. Näiteks vääriks väärtpaberite registri pidamise seadus täiendamist läbipaistva ja üheselt mõistetava regulatsiooniga erinevat tüüpi väärtpaberikontode abil pandi seadmise protsessi kohta. Samuti looks pankrotiseaduses väärtpaberipanti puudutavate sätete sarnase pilguga ülevaatamine vajalikku selgust ja kindlust pandipidaja jaoks, et tema pandiga tagatud õigused on kaitstud, hoolimata pandi seadmiseks kasutatud lahendusest.
Veelgi põletavam on küsimus, mida (ja kes) saaks ära teha selleks, et pandi seadmise eesmärgil Eesti pankades arveldus- ja väärtpaberikontode avamine muutuks paljude välis-äriühingute jaoks taas rohkem kui lootusetuks väljavaateks. „Tunne oma klienti“-meetmed, mida pangad potentsiaalsete uute klientide suhtes rakendavad, on ülivajalikud, ent ei tohiks pidurdada kohalikku ärikeskkonda seeläbi, et vajalikud laenud ei jõua õigel ajal Eesti ettevõteteni, sest neile pole võimalik mõistliku aja jooksul tagatisi seada.
Muidugi jõuab mõni vapper pandipidaja, kel piisavalt vankumatut tahet ja palju head õnne, ka praegu karide vahel laveerides ja Charbydise asemel Skyllale ohvreid tuues lõpuks koju, mis enamasti tähendab Eesti majanduse jaoks elavdavat rahasüsti pandi tagatisel saadava finantseeringu näol. Tasub samas küsida, kas ta teekond tõesti peab nii pikk ja ohtlik olema või võiks Odüsseuse jätta ekslema värsiridadesse ja kinolinale ning leida igapäevaelu jaoks mõistlikumad ja lihtsamad lahendused.
