Eelmisel nädalal avalikustas Pealtnägija loo hooldekodus elavast väärikas eas metsaaktivistist ja loodusblogijast, kellele metsaärimehed korduvalt helistasid, kuni said kätte volikirja, mille tulemusena raiuti lagedaks 5,8 hektarit naisele kuuluvat metsamaad. Juhtum tõstatas teravalt küsimuse riigi rollist haavatavamate isikute kaitse tagamisel ning raielubade väljastamisel.
Metsavahendajate agressiivsed ja osavad kauplemisvõtted, millega inimest endale vajalikus suunas psühholoogiliselt survestatakse, ei ole midagi uut. Samuti on keskkonnaorganisatsioonid juba aastaid juhtinud tähelepanu metsaraiega seotud puudustele, s.o ennekõike pealiskaudsele hindamisele raielubade ehk metsateatiste väljastamisel.
Kehtiv õigus kaitseb eelkõige soovimatute e-kirjade mitte telefonikõnede eest
Eestis reguleerib otseturustust elektroonilise side seadus, mille kohaselt on füüsilisele isikule elektrooniliste sõnumite saatmine üldjuhul lubatud vaid isiku eelneval nõusolekul. Turundusliku sisuga telefonikõnede tegemiseks sellist nõuet ei ole. Kõne tegijal peab küll olema telefoninumbrile helistamiseks õiguslik alus, kuid selleks ei ole mitte vajalik isiku eelnev nõusolek, vaid piisab tuginemisest õigustatud huvile, mis lähtub helistaja ärihuvist. Nii kehtib Eestis täna olukord, kus telefoninumbrile SMS-i saatmiseks tuleb inimeselt eelnevalt nõusolek saada, kuid samale numbrile samal eesmärgil helistamiseks piisab, kui inimesele antakse võimalus loobuda selliste kõnede saamisest tulevikus. Praktikas ei vaevu aga ükski otseturunduskõnede tegija helistatavale sellise võimaluse olemasolu tutvustama – rääkimata sellest, et tihtipeale on kõne saajal raske isegi sõna sekka öelda.
Positiivne on see, et kui inimene kõnedest keeldub, peaks helistaja seda isikuandmete kaitse üldmääruse järgi aktsepteerima ja edaspidi kõnede tegemisest hoiduma. Sellest aga ei piisa. Telefonikõne mõjub inimesele oluliselt intensiivsemalt kui SMS või e-kiri – helistaja saab kõne sisu reaalajas vastavalt suhtluse käigule kohandada, mis annab talle parema võimaluse oma eesmärk saavutada. Kehtiv regulatsioon peaks andma parema kaitse juba esmase sekkumise eest, arvestades eelkõige eakaid ning teisi haavatavaid ühiskonnagruppe, kes ei pruugi olla suutelised soovimatutele kõnedele adekvaatselt reageerima ega survele vastu seisma. Pealtnägija loos kajastatud juhtum on selle ilmekaks näiteks.
Probleem ei ole Euroopas ainulaadne
Liiga agarad turunduskõned ja ebapiisav regulatsioon Euroopa tasandil on probleemiks ka mujal. Nii võeti näiteks Prantsusmaal 2025. aastal vastu seadus, millega mindi otseturunduskõnede puhul seniselt hilisema keeldumise (nn opt-out) süsteemilt üle nõusolekupõhisele (nn opt-in) süsteemile. See tähendab, et Prantsusmaal peavad ettevõtjad edaspidi enne otseturunduskõnede tegemist saama selleks isiku eelneva ja selgesõnalise nõusoleku, mis peab vastama isikuandmete kaitse üldmääruses sätestatud tingimustele. Nõusolek peab olema vabatahtlik, konkreetne, teadlik ja ühemõtteline ning seda peab olema võimalik igal ajal tagasi võtta. Oluline on esile tuua, et sarnaselt SMS-ide ja e-kirjadega ei loeta Prantsusmaal kehtivaks nõusolekuks eeltäidetud valikuvälju. Samuti ei kehti eelneva nõusoleku reegel kõnedele, mida tehakse olemasoleva lepingulise suhte raames, kui kõne eesmärk on otseselt seotud konkreetse lepinguga. Märkimisväärne on ka see, et regulatsiooni rikkumise eest on ettevõtjatele Prantsusmaal ette nähtud kuni mitmesaja tuhande euro suurune trahv.
Näiteid leiab ka alternatiivsetest lahendustest
Ühendkuningriigi õiguses on näiteks loodud mehhanism, mis võimaldab inimestel endil ennetavalt keelata oma telefoninumbri kasutamine otseturunduskõnede tegemiseks. Selleks on loodud nn soovimatute kõnede register, kuhu kantud numbritele on otseturunduskõnede tegemine keelatud. Otseturunduskõnede tegijad saavad registrist kontrollida, kas konkreetne number on sinna kantud, ning nii on tagatud, et kõnesid ei tehta isikutele, kes neid saada ei soovi. Ka see on alternatiiv, mida tasub kaaluda. Samas tuleb arvestada, et iga sellise registri loomine eeldab uue isikuandmeid sisaldava andmekogumi loomist, millega kaasnevad omakorda küsimused andmete turvalisuse ja kogumise proportsionaalsuse kohta. Regulatsiooni eesmärk peaks siiski olema inimestele parema kontroll andmine oma isikuandmete üle, mitte luua täiendavaid riske. Näiteks Belgias ja ka Prantsusmaal on analoogset registripõhist lahendust juba proovitud, kuid jõutud järeldusele, et sellest üksi ei piisa, ning Prantsusmaa eeskujul on ka Belgias algatatud seadusemuudatus, millega mindaks üle eelneva nõusoleku süsteemile.
Metsateatiste registreerimise menetluses tuleb teostada sisulist kontrolli
Lisaks otseturunduskõnede regulatsioonile väärib Pealtnägija loo valguses tähelepanu ka küsimus, kas riigil oleks olnud võimalik ära hoida lageraiet, milleni viis otseturunduskõnedest alguse saanud sündmuste ahel. Metsaseaduse kohaselt on raieõigus metsaomanikul või isikul, kellele metsaomanik on raieõiguse võõrandanud. Raie teostamiseks on vajalik Keskkonnaameti väljastatud metsateatis. Keskkonnaamet peab metsateatise kontrollimisel hindama raie vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele, sealhulgas looduskaitselistele nõuetele. Pealtnägijas avalikustatud juhtum tõstatab aga küsimuse, kas Keskkonnaameti kontroll on piisavalt sisuline, et tuvastada olukordi, kus raieõiguse üleandmise aluseks olev volitus on saadud ebaausalt või kus raie toimub viisil, mis on ilmselges vastuolus metsaomaniku tegeliku tahtega.
Rakendada tuleks hoolsusmeetmeid
Seaduse järgi ei ole Keskkonnaametil selgesõnalist kohustust kontrollida raieõiguse võõrandamise aluseks oleva volituse kehtivust ega selle andja teovõimelisust. Siiski kohaldub Keskkonnaametile haldusmenetluse seadusest tulenevalt uurimispõhimõte – teisiti öelduna tuleb olulised asjaolud välja selgitada. Olukorras, kus raieluba ei taotle eakas metsaomanik ise ja raie puudutab suurt metsaala vahetult looduskaitseala kõrval, oleks põhjendatud oodata Keskkonnaametilt tavapärasest hoolikamat kontrolli. Pangandussektoris rakendavad krediidiasutused hoolsusmeetmeid, mis võimaldavad automaatselt tuvastada kahtlasi tehinguid ja need täiendavaks kontrolliks peatada – sarnaselt peaks ka metsateatiste menetluses olema mehhanismid, mis annavad märku, kui taotluse asjaolud viitavad võimalikule kuritarvitusele.
Ka lähedastel on oluline roll haavatavamate isikute kaitsmisel
Oluline on rõhutada, et vastutus ei lasu siiski üksnes riigil – ka isikutel endil on võimalik selliseid olukordi ennetada. Näiteks tuleks meil kõigil oma lähedastega sellistest teemadest ennetavalt rääkida, et nad oskaksid märgata ohumärke ja teaksid küsida nõu. Samuti saab haavatavamas seisundis lähedasele taotleda vajadusel eestkostja määramist, mis küll on aeganõudev protsess, kuid võimaldab piirata isiku õigust teha iseseisvalt tehinguid, sh anda volitusi raieõiguse võõrandamiseks.
Kokkuvõte
Pealtnägija loos tõstatatud probleemide valguses tasuks seega kaaluda õigusliku regulatsiooni ühtlustamist ja eelneva nõusoleku nõude kehtestamist otseturunduskõnedele. Metsateatiste menetluses ei pruugi lahendus seisneda tingimata täiendavate menetlusnõuete kehtestamises – pigem tuleks hinnata, kas olemasolevaid mehhanisme saab tõhusamalt rakendada. Samuti ei tohiks ära unustada, et oluline roll haavatavamate isikute kaitsel on ka isikute lähedastel nii teavitustöö tegemisel kui vajadusel lähedase õiguste piiramisel.
Artikkel avaldati Delfi Ärilehes.
