On 2027. aasta ja tüüpiline sombune septembrikuu esmaspäev, vihm peksab plaginal Tallinna kesklinna klaasist kõrghoone akendele, kuid õnneks seinal olev kell juba viitab, et peatselt saabub ka kaua oodatud lõunapaus. Või mis kaua oodatud, on üks neist sinistest esmaspäevadest ja kontorisse jõuti vaevu kella kümneks, ja ka siis suunduti esmajoones kööki kohviaparaadi juurde. Ja see kõik olekski nii tülgastav, kui sa ootamatult ei avaks silmi ja ei taipaks, et sedapuhku on see võõras mure. Nimelt, sina oled ju Seišellidel, kuhu tulid detsembrini Eesti suve pikendama, endal selja taga juba selle aasta kolmas edukas exit idufirmast, kuhu omal ajal sai sõbra eeskujul teise samba pensionifondist välja võetud raha investeeritud.
Ning oleks see vaid ainus õnnestunud investeering, aga kõigist kuuest startup-investeeringust, mis omal ajal sai tehtud, on viis kamaluga ja kordades (me räägime ikka 10, 20, 30x) raha tagasi toonud. See üks jah läks natuke halvasti ja sealt sai vaid sisse pandud raha tagasi, aga noh, eks see startup värk olegi risky business nagu üks tugeva ameerikamaa aktsendiga onu kunagi ütles. Ja mis kõige parem, ainuüksi viimase tehinguga teenisid rohkem kui su pensionile lähenev kõiketeadev finantsanalüütikust naaber on kogu oma elu jooksul suutnud börsile raha paigutades teenida. Või noh, selline see elu ju kolme aasta pärast saabki ju olema, või ei?!
Pidu kogus hoogu
Kui vaadata mõned aastad tagasi, siis eelnev ei tundunud nii ebarealistlik. Uudistest lugesime ja ümberringi kuulsime kuidas järjest tehti Eestis idufirmade sektoris rekordilisi rahakaasamisi, sh 2022. aasta esimeses kvartalis kaasati 906.6 miljonit eurot (millest küll lõviosa kaasas Bolt), lisandusid kaks uut ükssarvikut (Veriff ja Glia), uusi startuppe kerkis nagu seeni pärast vihma Setomaa metsades ning lauajalgpalli müüjad ei jõudnud nii palju mängulaudu üle maailma Eestisse tuua, kui verivärsked idufirma asutajad jõudsid oma käsitöö-kombucha järgi lõhnavatesse uutesse Telliskivi kontoritesse kokku tassida.
Ja samas – toetasid seda ka vägagi loogilised argumendid – meie ühiskonna üldine IT võimekus oli „natukene“ parem kui valdaval osal Euroopast, lisaks tänu ammusele Skype’i müügile oli tekkinud võrgustikke kui ka kapitali, mis otsis uusi ja innovaatilisi ideid, mida omakorda täiendavalt toetas ka (Transfer)Wise’i börsile minek, ning ei saa muidugi märkimata jätta Bolt’i kui praeguseks et vaat välismaal meie parima visiitkaardi peadpööritav edu ja kasv. Ehk Eesti tõesti tundus Atlandi ookeani selle poole vaat et parima koht ja ökosüsteem idufirmade arendamiseks. Ei saa salata, et ka enda tutvusringkonnas asutati idufirmasid nii paremal kui vasakul ning leidsin ka end võib-olla kadedusest inspireerituna mõtlemas, et „äkki peaks ikka ise ka midagi tegema“?
Hirm rongist maha jääda
Sellises olukorras ei ole imekspandav, et kõik tahtsid sellisest eduloost oma osa saada. Veelgi enam, kui lugesid uudiste portaalist, et naabrimehe poja loodud startup, mille tegemistest sa ka pärast neljandat naabriga grillimist päris täpselt aru ei saanud, kaasas pea miljoni, millega väidetavalt kaasnes ettevõtte väärtus üle kümne miljoni ja mis tegi naabripoisist koheselt miljonäri, siis kuuldes, et vanaema õe tütre äia venna lapselaps tegevat ka startuppi ja otsivat mingisuguseid ingelinvestoreid, kes oleksid valmis kohe turule tulevat ja maailma vallutavat startuppi rahastama, siis sellist võimalust ei saanud ju maha magada.
Kui aga nüüd see naabrimehe lapselapse startup ka siin lähiajal su investeeringu mitmekordistab, siis oleksid ka tehtud mees, ja kui eriti hästi läheb, saad hoopis ise naabri ees praalida. Ning olgem ausad, see ei oleks ka mingi lotopilet, vaid kindla peale panus, sest väidetavalt olla naabrimehe startupperist lapselaps 11. klassis linna füüsika olümpiaadil kuuenda koha saanud, seega ilmselt on tegemist päris terava kriidiga ja pealekauba startuppi investeerides ei saanud mööda panna ja raha kaotada. Oli üksnes oht, et see ihaldatud ükssarviku staatus ehk iduettevõtte väärtus vähemalt üks miljard eurot võib lihtsalt liiga kaua aega võtta.
Võib-olla oleks isegi korra kahelnud, kuid kuna teisi huvilisi pidi juba päris palju olema, siis ei saanud ka pikalt mõelda ja tuli kiirelt konto number küsida, kuhu pandeemia ajal kodus passides kogunenud säästud üle kanda. Jumal hoidku aga selle eest, et naabrimees kuuleb sellest võimalusest ja sinu asemel sinna investeerib! Eks hiljem ole ka aega uurida, mida see startup ikkagi päris täpselt ka teeb.
Mida tähendab „risk“ sõnas riskikapital
Suures plaanis oligi kõik hästi. Uudiste portaalide majanduslehed muutusid huvitavamaks, ja mis seal salata, natuke juba ootasid, et millal tuleb seal esimene suur uudis sinu investeeritud idufirma kiirest eduloost. Naabrimehele sai ka järgmisel laupäeval grillides nagu muuseas mainitud, et oled nüüd startup investor ning pakutud, et kui tal poisi startupil raha vaja juurde kaasata, andku ka sinule teada, küll miskit leiab. Kõik oleksi olnud väga hea, kui naabrimees aeg-ajalt su tuju poleks rikkunud jutuga, kuidas poisil pidi ikka jube hästi minema ja hoogsalt töötajaid palkama ning välismaale laienema.
Kuni siis ühel hetkel miskipärast naabrimees üldse ei tahtnud poisi tegemistest rääkida. Aga noh, eks ta äkki sai ise ka aru, et kaua samast asjast ikka rääkida võib. Kuid siis ei tulnud ka ta lapselapselt igakuiseid e-maile, milles räägiti mida kõike tehakse, kuidas uusi kliente hangitakse ning üldse kuidas järgmise kaheteist kuu jooksul on oodata „ettevõtte viimist uuele tasemele“. Ega algul polnud sellest väga ka viga, sest kui päris aus olla, siis ega neid e-maile väga lõpuni lugeda ei viitsinudki, pigem vaatasid silmadega üle, et ega midagi ettevõtte suurenenud väärtusest pole kirjutatud.
Üks hetk aga hakkasid märkama, et uudistes, tööl kohvinurgas ega muidu tuttavatega kohtudes ei räägita kadedusega aina uutest startuppide edulugudest, vaid hoopis aeg-ajalt räägitakse probleemidest, sh koondamistest tehnoloogia sektoris ja tõsiasjast, et Maksu- ja Tolliameti andmetel 2024. aasta teise kvartali lõpu seisuga töötas sektoris 13 498 inimest, mida oli 4% vähem kui aasta tagasi. Veelgi enam, ringlesid kuulujutud kuidas kord ühel startupil sai raha otsa ja kuidas üht teist ähvardab üldse pankrot. Üsnagi märkimisväärne oli kogu sektorit raputanud Eesti ühe suurima A-raundi investeeringu tõstnud maksu- ja tollitehnoloogiat arendanud Eurora Solutions probleemid ning pankrotistumine. See tundus seda enam veider, et rahastuse probleeme oleks saanud ju lahendada investoritelt raha juurde kaasamisega. Ja siis ühel saatuslikult reede õhtul märkad saabunud e-maili, kus su startupi asutaja räägib miskit „riskide realiseerumisest“ ja et kuigi meeskond on teinud head tööd, ei ole turg arendatud toodet piisavalt hästi vastu võtnud ning käesolevaks hetkeks on ettevõttel vahendeid vaid jätkamaks üks kuu, mille järel tuleb asjad kokku pakkida.
Selle peale istud nõutult diivanile ning üritad asjast aru saada, kuidas midagi sellist sai juhtuda. Su investeering oli ju sure thing, startup pidi ju uuele tasemele jõudma ning seejärel pidi Su investeeringu väärtus vähemalt 10-kordistuma, kui mitte enam. Seda, et su investeeringu väärtus päris 0 on, ei kujutanud sa ettegi. Olgem ausad, kes seda Eestis päriselt näinud oli?! Tagatipuks, kuidas seda veel naabrimehele tunnistad, kui ta ühel hetkel su investeeringu osas pärima hakkab. Veidral kombel pole ta seda teemat kordagi veel puudutanud, ning huvitaval kombel pole oma poisi startupist ka viimasel ajal üldse rääkinud…
Kõik on kadunud ja kaotatud?
Eelneva pinnalt võiks eeldada, et ju siis need startupid üks kahtlane värk ja petuskeem ole. Sest kuidas muud moodi seletada, et investeering on kadunud, kuid keegi ei vastuta? Tagatipuks tuli välja, et naabripoisi startupil pidavat olema küll raske, kuid püsivad pinnal ning keegi olemasolevatest investoritest pidavat olema valmis ka raha juurde andma ning üleüldse uut investeerimisringi kokku panema. Olla mingi täitsa Eesti oma riskikapitalifond, kes ühel hetkel soovitas ettevõttel natuke oma tegevust muuta ja nüüd tegutsevad täiesti teises valdkonnas. Hakka või mõtlema, et oleks päris hea olnud, kui see sama investor oleks nüüd enda startupis ka olnud ja miskit arvanud ning soovitanud. Ilmselt paljudel enam ei meenugi, et ka Bolt alustas hoopis lihtsa äpp’ina, mille abil sai taksot tellida, praegu töötajate ümberasumisega tegelev Jobbatical alustas piiriülese värbamisplatvormina ning metaversumis laineid lööv Ready Player Me on oma tegevusajaloo jooksul lausa mitmeid pivot’eid teinud, enne kui praeguse edu toonud tegevuse juurde jõudis. Lisaks on mitmeid teisi idufirmasid, kes hetkel loodavad ja ootavad, et juba tehtud muudatused vilja kannaks.
Seega, nii kurb kui see ka ei ole, tuleb välja, et startupid ei olegi kindla peale minek ja kõik startupid ei muutugi edulooks, mille najal saab varakult pensionile minna (globaalne statistika näitab, et 90% idufirmadest ebaõnnestuvad). Teisalt, naabripoisi pinnalt tundub ka, et startupid ei ole ka päris mõttetud ettevõtmised, millest mitte kunagi asja ei saa. Aga võta nüüd kinni, milline see „hea ja õige“ startup siis on, kuhu investeerida tasub. Eriti olukorras, kus hoolimata lausa meediast läbi käinud ebaedudest tundub uusi startuppe jätkuvalt peale tulevat. Niimoodi tekib veel kahtlus, et äkki sedapuhku peaks neid rahastama keegi, kes saab aru mida täpselt see ettevõte teeb ja kellel on aega, tahtmist ja teadmist nendega igapäevaselt tegeleda, ning vajadusel ka suunata. Ka oma igapäevatöös idufirmasid ning neisse investeeringuid tegevaid riskikapitali fonde nõustades näeme, et sellised investorid küsivad õigeid küsimusi, aitavad asutajatel riske maandada kui ka päriselt teadvustavad, et tegemist on väga riskantsete investeeringutega ning võtavad seda ka arvesse, sh hajutavad oma investeeringuid, teades, et kahjuks enamus idufirmasid ei veagi välja. Ehk investori jaoks, kes vaatab kaine pilguga faktidele peale, ja näeb asju nii nagu need on, ning vastavalt sellele kohendab ka oma investeerimisstrateegia, pakuvad idufirmad jätkuvalt väga atraktiivset investeerimisvõimalust.
Kuid kui su investeerimistees on olla naabrist parem ja sometimes lose, always win, siis pigem tasub siiski üheksa korda mõelda, kui sellist investeeringut teha. Seda ka siis, kui investoritena on idufirmas sees tuntud ja kõlavad nimed, sest kahjuks on reaalne elu näidanud, et see ei taga automaatselt suuremat edulootust. Jättes kõrvale Ameerika oma aastakümnete pikkuse ajalooga, on ka Eestis mitmeid näited, kus vägagi mainekaid investoreid kaasanud startupid on ühel või teisel põhjusel pidanud oma tegevuse kas kokku tõmbama või täiesti lõpetama – olgu selleks siis 2021. aastal tuntud Rootsi riskikapitalifondi juhtimisel selleks hetkeks Eesti suurima varajase faasi investeeringu kaasanud rohetehnoloogia startup Single.Earth või nimekatelt Eesti investoritelt raha kaasanud valguslahenduste tootja Digital Sputnik.
Samas ei pea ka muretsema, et kas sellisel juhul jäävad idufirmad asutamata. Oma kogemuse põhjal oleme näinud, et päriselt head ning toimivad ideed ei jää rahastamata. Seda kinnitab ka Eesti asutajate poolt peetav statistika, mille järgi on 2024. esimesel poolaastal tehtud 35 uut investeeringut, sh 17 tehingut väärtusega vähemalt 1 miljon eurot või rohkem. Võttes arvesse, et 2023. aasta samal perioodil oli uute investeeringute arv 34, on see number vägagi kõnekas. Ja kui siis ka hoolimata kogu professionaalide eelnevast kodutööst ja riskide hajutamisest toimub see müstiline „riskide realiseerumine“, siis vähemalt jäävad need kellegi teise kanda kes on selliste stsenaariumitega ka reaalselt arvestanud. Seišellidele päris nii mitmeks kuuks ise küll ei saa, aga vähemalt saab „investeerimata“ raha eest kuskil lähemal varbad sooja vette kasta ning naabrimehele on ka natuke lihtsam otsa vaadata.
Artikkel avaldati Postimehe portaalis.
