Surmajärgsete korralduste tegemiseks tuleks läbi mõelda kaks aspekti: pärijate ring ning varade maht ja koosseis. Seadusjärgne pärimisprotsess leiab aset siis, kui inimene, kes lahkub elavate hulgast, ei ole enne oma surma testamenti teinud. „Sellisel juhul rakendub pärimisseadus, mille järgi toimub pärimine esimeses, teises ja kolmandas järjekorras. Esimesse kuuluvad alanejad ehk lapsed ja abikaasa, teise pärija vanemad ja nende alanejad sugulased, ning kolmandasse pärija vanavanemad ja nende alanejad sugulased,“ avab Saks.
Seega: kui isik ei ole teinud viimse tahte avaldust teisel viisil ehk testamendi näol, pärivad vara esmajoones lapsed koos üleelanud abikaasaga, kes pärib laste kõrval vähemalt ühe neljandiku varast. Seadusjärgne pärimine ei võimalda pärida näiteks vabaabielus oleval elukaaslasel, kuid võimaldab pärijate ringis osaleda abikaasal, kellega pärandajal faktilisi suhteid enam pole, kuid kellega on abielu mis tahes põhjusel jäänud lahutamata. „Võib tekkida olukord, kus uus elukaaslane ei osale üleüldse seadusjärgse pärijana ning peab tasuma kompensatsiooni pärandvara eest ülejäänud kärgperes olevatele pärijatele,“ selgitab vandeadvokaat.
Niisamuti on reaalsed olukorrad, kus endisele, kuid lahutamata abikaasale ja temaga kooselus sündinud lastele võib kuuluda ühisvara režiimi tõttu 50% eluasemest. Eluaseme tegelikeks kasutajateks on aga näiteks pärandaja alaealised lapsed koos vabaabielus olnud partnerist emaga. Sellisel juhul ei pruugi kehtivas abielus olnud abikaasa sooviks olla uues kooselus sündinud laste pärandvara hulka kuuluva elukoha säilitamine. Samuti võib olemasolevate pärijate ringi sattuda n-ö üllatusesineja endisest kooselust alaneja sugulase näol, kellega pärandajal on lähedased suhted katkenud. Seetõttu on advokaadi sõnul kärgperes eriti oluline mõelda pärimisele. „Juhul, kui seadusjärgne pärimisprotsess rahuldab pärandaja soovid, ei ole testamendi koostamine vajalik. Kui aga seadusjärgne pärimine võib viia alaealiste laste vaates eluaseme või näiteks pereettevõttes pikalt osalenud pärija erihuvi kaotuseni, võiks kaaluda testamendiga määratavate korralduste tegemisele,“ ütleb Saks.
Testament kui rätsepaülikond
Teise aspektina tuleb läbi mõelda varade maht, koosseis ja asukoht. Vara koosseisu puhul saab pärija võtta arvesse ainult temale kuuluvat vara, mistõttu omab kooselus valitud vararežiim vara koosseisu tuvastamisel olulist tähtsust. „Vara osas testamendi järgsete korralduste tegemine võib ettevõtjatest pärandajate puhul tähendada seda, et surm kärgperes võib endaga kaasa tuua tõrked ettevõtluses, mis omakorda võivad kaasa tuua pärandvara väärtuse vähenemise,“ selgitab vandeadvokaat. Ka sellised tõrked oleksid Saksa sõnul välditavad kas testamendi tegemise või siis läbi muu surma puhuks tehtava korraldusega, mis tagab vaidluste puhul pärandvara säilimise.
Seega tuleb arvukate probleemide vältimiseks pärimisega seotud protsesse oskus. Saks toob välja, et ennetavalt oleks mõistlik läbi mõelda varade koosseis ja see, kas mõnel pärijal võiks olla vara suhtes erihuvi. Üldiselt toob advokaat peamise ennetava protseduurina välja vajalikkuse hinnata, kas testamendi tegemine on vajalik või mitte. Sellega seonduvalt tuleks enesestmõistetavalt mõelda ka sellele, keda pärandisaajate hulka arvata ning mida neile jätta. „Pärandvara jagamine ja sellega seotud testament ei ole standardlahendus, vaid rätsepaülikond, kus tuleb arvesse võtta nii vara koosseisu, võimalikku pärimismenetluse läbiviimise asukohta, maksustamisega seotud küsimusi ning pärandaja soove üldisemalt, ” toonitab Saks.
Pärijate soovid võivad saada saatuslikuks pärandvara väärtusele
Vähetähtsaks ei saa pidada ka isiku elukoha ja varade asukohaga seonduvaid küsimusi, millest tõusetuvad maksuküsimused. Harv ei ole nähtus, kus pered elavad teatud osa ajast ehk alaliselt välisriigis – oluline on teada, et pärimismenetlus viiakse läbi alalise elukoha asukohariigi regulatsioonide kohaselt. Seega, näiteks valdava osa ajast Marbellas elav pere võib leida ennast olukorras, kus pärimismenetlusele kohaldub Hispaania seadusandlus koos Hispaanias kohalduva maksuregulatsiooniga.
Kuigi Eestis pärimismaksu ei ole, siis pärandi hulka kuuluvate varade võõrandamine võib endaga kaasa tuua täiendava maksukohustuse. „Olukorras, kus pärandvara hulka kuulub märkimisväärne hulk luksusesemeid – näiteks maali -, margi- või muu taolise kollektsioon, ei pruugi pärandvara hulka kuuluvate esemete jagamine pärijate vahel pärandvara väärtust üleüldse suurendada, vaid hoopis drastiliselt vähendada. Pärijad ei pruugi osata kollektsiooni tervikuna väärtustada, soovides lihtsalt saada oma osa pärandvaras,“ selgitab Saks. Selline pärandvara müük toob aga lisaks kollektsiooni hävinemisele endaga kaasa ka täiendava maksukohustuse. Vandeadvokaadi sõnul oleks varahalduse fondi kaudu kollektsiooni hävimine välditav ning fondi asukoha valikuga võib kaasneda ka soodsam maksustamine.
Varajane planeerimine on võti
Peamiste soovitustena toob Saks välja olemasolevate suhete kaardistamise ning ka kõige tumedamate stsenaariumide läbi mõtlemise. „Ma ei saa anda soovitust selleks, et viimse tahte korraldused tuleks kellegagi läbi arutada, sest tegemist on väga isiklike otsustega. Ometi võiks sellistele teemadele mõelda, et välistada vähemalt materiaalselt ebaõiglased üleelamised lähedaste seas,“ soovitab Saks. Vandeadvokaadi sõnul paljud sellega seotud küsimused ja dilemmad nende lauale ei jõuagi ning tegeleda tuleb inimese lahkumise järgselt olukorra hindamise ning pärijate soovide ja õigustega. Pärijate soovid ja tahtmised aga tihtipeale kattuvad, mistõttu näevad advokaadid hulgaliselt osapoolte vahelisi lahkhelisid. „Ei ole midagi, mis ajaks sugulased rohkem tülli kui pärandvara ja jagamata raha,“ avab Saks.
Et tülisid ja probleeme ära hoida, tasub Saksa sõnul pärimise peale mõtlema asuda võimalikult varakult. Vandeadvokaat kinnitab, et tema lauale jõuavad pärimisega seotud küsimused ja päringud ka keskealistelt inimestelt. „Vaadates, kuidas inimesed terviserikete ja muude ootamatute põhjuste tõttu enneaegselt lahkuvad, on mure ja õigusnõustaja poole pöördumine minu hinnangul täiesti põhjendatud,“ leiab advokaat. Paraku on Saksa hinnangul teadlikkus pärimise osas Eestis pigem madal ning seadusjärgse pärimise ja testamendi vahel tihti vahet ei tehta. Uute varaklasside – nagu krüptoraha – teke ning inimsuhetest tulenev komplekssus nõuavad aga advokaadi sõnul inimestelt oma varadest parema ülevaate kujundamist ning asjakohasemat pärimise planeerimist.
