Tervitasin hiljuti suure hurraaga Riigikogu otsust võtta vastu töölepingu seaduse muudatused, millega luuakse selgus iganädalase puhkeaja nõude osas ning kehtestatakse võimalus paindliku tööaja ehk nn muutuvtunni kokkulepeteks.
3. detsembril jättis president aga seaduse välja kuulutamata ja saatis selle Riigikogule tagasi. Põhjus? Ristviite viga, mis jäi märkamata õigel hetkel ja mida seejärel parandati vales kohas.
Mis juhtus?
Jutt on paindliku tööaja kokkuleppe sättest, kus on kirjas teave, mis peab sellises kokkuleppes sisalduma ja kus tehakse ristviide sama sätte lõikele.
Seaduse menetlemisel Riigikogus oli algtekstis ja esimesel lugemisel ristviide õige – eelnõuga sätestati, et paindliku tööaja kokkuleppes peab sisalduma sama paragrahvi lõikes 7 nimetatud teave, so teave selle kohta, et töötajal on õigus lisatundidest keelduda ning kuidas lisatundidega nõustumist kinnitada.
Teiseks lugemiseks muudeti sätet, jättes sealt välja lõike 4, mis muutis lõigete numeratsiooni: punktist 7 sai punkt 6, kuid ristviide jäi parandamata. See tõi kaasa, kuigi mitte tahetult, sisulise muudatuse – paindliku tööaja kokkuleppes ei tulnud enam esitada teavet lisatundidest keelumise õiguse ning nõustumise kinnitamise kohta, vaid hoopis teave töötundide arvestamise ja tööajakava koostamise kohta.
Seadus läbis kolmanda lugemise ja võeti 19. novembril 2025 vastu vale ristviitega – viidates endiselt lõikele 7, kuigi õige olnuks viidata lõikele 6.
Pärast vastuvõtmist, kuid enne presidendile esitamist parandas Riigikogu Kantselei vea ja Riigikogu esimees allkirjastas ning saatis presidendile parandatud viitega teksti. President leidis, et nii ei saa, ning saatis seaduse Riigikogule tagasi.
Presidendi põhjendus?
President rõhutas, et pärast seaduse vastuvõtmist ja enne selle Vabariigi Presidendile esitamist muudeti seaduse teksti, mis rikub põhiseadust. Riigikogu Kantselei ega Riigikogu esimees ei ole pädev tegema muudatusi Riigikogu poolt vastu võetud seaduse tekstis ja seda isegi kui tegu oleks ilmse ebatäpsusega. Presidendi hinnangul ei olnud aga praegusel juhul tegemist “ilmse ebatäpsusega, vaid sisulise muudatusega, mis mõjutab isikute õigusi ja kohustusi”. Pole ühtki ilmset põhjust, miks seadus ei võiks nõuda, et paindliku tööaja kokkuleppes tuleb esitada teave töötundide arvestamise kohta.
Mis saab edasi?
Nüüd seisab Riigikogu huvitava dilemma ees.
Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse järgi võtab Riigikogu välja kuulutamata jäetud seaduse päevakorda esimesel võimalusel. Hääletamisele pannaks “Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasisaadetud seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmine”.
Kuid mis on see “muutmata kuju”? Kas presidendile väljakuulutamiseks saadetud parandatud tekst või Riigikogus hääletatud ja vastu võetud vale ristviitega tekst? Olemata riigiõiguse ekspert, siis julgen arvata, et “muutmata kujul“ uuesti vastuvõtmine tähendab seda, et Riigikogu peaks vastu võtma vale ristviitega teksti. Pärast vastuvõtmist saaks algatada parandusseaduse, mis parandab ristviite. Selline lahendus oleks ilmselt kiireim viis seadus jõustada, kuid sisemiselt vastuoluline. Esimesel sammul kinnitaks Riigikogu, et nende tahe on, et paindliku tööaja kokkuleppes peab olema teave töötundide arvestamise ja tööajakava kohta (viide lõikele 7). Teisel sammul ütleks Riigikogu, et tegelikult tahtsid nad, et paindliku tööaja kokkuleppes peab olema teave lisatundide tegemisest keeldumise õiguse ja nõustumise kinnitamise vormi kohta (viide lõikele 6). Riigikogu kinnitaks kaks vastupidist tahet peaaegu samaaegselt.
Alternatiivne argument võiks olla, et “muutmata kujul“ uuesti vastuvõtmine ei tähenda sõna-sõnalt sama teksti, vaid sisuliselt muutmata seadust, ning ristviite parandus on puhtalt tehniline, mitte sisuline muudatus. Kuid see argument on nõrk, arvestades presidendi selget seisukohta, et tegemist ei ole ilmse ebatäpsusega.
Kui Riigikogu ei võta seadust muutmata kujul uuesti vastu, tuleb alustada seadusandlikku menetlust esimese lugemise lõpust. Arvestades Riigikogu peatset talvepuhkust tähendab see tõenäoliselt seaduseelnõu menetlemise ja vastuvõtmise lükkumist uude aastasse.
Õppetund
See juhtum näitab ilmekalt, kui oluline on seadusandlik täpsus ja kui kriitilised võivad olla ristviited. Viga, mis tekkis teisel lugemisel lõike kustutamisel, jäi märkamata kolmandal lugemisel ja vastuvõtmisel. Parandus tehti vales kohas – pärast vastuvõtmist, mitte enne.
Nüüd jääb oodata, kuidas Riigikogu selle dilemma lahendab. Seni aga tuleb muutuvtunni kokkulepete sõlmimisega veel oodata.
