Eesti riik on võtnud endale mitmeid tähtajalisi kohustusi kliimamuutuste vastu võitlemisel, mis tulenevad nii riigi poolt ratifitseeritud Pariisi kliimakokkuleppest kui ka näiteks Euroopa kliimamäärusest. Ometigi nähtub regionaal- ja põllumajandusministeeriumi hiljutisest tegevusest, et selgeid sihte ei ole kliimaeesmärkide saavutamiseks endiselt seatud. Selle asemel võib ministeeriumi tegevuse tagajärjel oodata hoopis kahe Lõuna-Eesti ettevõtte ukse sulgemist. Tartu Agro ja Tartu Biogaas on siiani oma tegevuses kokku kogunud loomapidamise protsessis eralduvat metaani ja väärindanud seda kütuseks, et vältida metaani atmosfääri paiskumist. Nüüd plaanib riiik seni Tartu Agro kasutuses olevad tootmismaad panna enampakkumisele või anda otsustuskorras kasutusse Eesti Maaülikoolile, mis toob tõenäoliselt kaasa mõlema ettevõtte tegevuse lõpetamise.
Eriskummaline näib regionaal- ja põllumajandusministeeriumi tegevus just nende tellimusel hiljuti valminud uuringu valguses, mille kohaselt tuleks Eestisse rajada seitse uut biometaanijaama. Seeläbi oleks võimalik perioodil 2025-2040 vähendada kasvuhoonegaaside heidet potentsiaalselt 3023 kilotonni/CO2 võrra. Vastava lisameetme rakendamisel tuleks uuringu kohaselt kaaluda biometaanijaamade rajamise soodustamisel terviklikku lähenemist kogu tarneahela kohta, alates toorme pakkumisest, nõudluse suurendamiseni ja digestaadi kasutamiseni. Seda eriti põhjusel, et biogaasi tootmisel on mõjuriteks nii loomakasvatuse arengud kui ka biogaasijaamade asukohad.
Erinevalt uuringus leitule ei näi regionaal- ja põllumajandusministeerium mõistvat, et biometaani tootmine sõltub otseselt loomakasvatuse olemasolust biogaasijaamade asukoha vahetus läheduses. Kui Tartu Agro jääb ilma oma tootmismaast ja on seetõttu sunnitud oma tegevuse lõpetama, tähendab see paraku seda, et tegevuse on sunnitud lõpetama ka Tartu Biogaas toorainest ilmajäämise tõttu. Olukord, kus turult lahkuksid mõlemad suurettevõtted, oleks äärmiselt kahjulik nii üldisele majanduskeskkonnale kui ka turuolukorrale. See omakorda ei soodustaks ka riigi tähtajaliste kohustuste täitmist seoses kasvuhoonegaaside vähendamisega ja tooks kaasa potentsiaalsed kahjunõuded riigi vastu.
Tartu linn on vastavalt säästva energia- ja kliimakava „Tartu energia 2030“ võtnud eesmärgiks vähendada aastaks 2030 linna süsinikuheidet 40% võrreldes aastaga 2010. Selle eesmärgi saavutamiseks ning leppega liitujatele eeskuju näitamiseks on Tartu linnavalitsus võtnud endale kohustuse loobuda mittetaastuvate energiaallikate kasutamisest ja seda ka ühistranspordis. Tartu Biogaasile kuuluv biogaasitehas toodab valdavalt just Tartu Agrolt saadavast toorainest biometaani, mida kasutatakse nii Tartu linna ühistranspordis kui ka elektri- ja soojusenergia tootmisel.
Tartu Agro ja Tartu Biogaas tegevuse lõpetamise tulemusena jääks kogu Tartu linna biometaani põhine keskkonnasõbralik ühistransport tänasel kujul seisma. Lisaks tooks see endaga kaasa riigipoolse kahju hüvitamise kohustuse nii Tartu linnale kui ka ühistransporditeenuse osutajale tulenevalt kliima kaitsega seonduvate kohustuste rikkumisest. Nimelt on vastutus ebapiisava panuse eest globaalse soojenemise vastu võitlemisel muutumas üha konkreetsemaks. Kliimakaitse pole enam pelgalt ühiskondlik ootus riigile poliitika kujundamisel – õiguspraktika liigub paratamatult selles suunas, et kliimaeesmärkide täitmata jätmisel tekivad ka reaalsed kahjunõuded riigi vastu.
Vastutusel, mis tekib kliimaeesmärkide täitmata jätmise tõttu, on mitmeid iseloomulikke omadusi. Esiteks on kliimakahjudest mõjutatud isikute ring lai – kahju võib tekkida nii suurele hulgale eraisikutele kui ka organisatsioonidele, ettevõtetele, haldusüksustele. Teiseks võib vastutus olla laiaulatuslik, kuivõrd tagajärjed võivad väljenduda näiteks tervisekahjus, elukvaliteedi languses, vara kahjustumises, ressursside, kaupade ja teenuste kaotuses, samuti majanduslikus kahjus, sealhulgas investeeringute kaotustes ning saamata jäänud tulus. Kolmandaks võivad kliimakahjud avalduda nii koheselt kui ka pikema aja jooksul.
Olukorras, kus kahjustatud isikutel puuduvad riigiga lepingulised või muud võlasuhted, saab kahju hüvitamise õigus tuleneda lepinguvälisest kahju õigusvastasest tekitamisest. Riik ei vastuta seejuures ainult otseselt keskkonnakahjulike tegevuste eest, vaid vastutuse alusena on võimalik näha ka olukorda, kus riik pole hoolimata endal lasuvatest kohustustest võtnud kasutusele vajalikke ennetavaid või leevendavaid meetmeid kliimamuutuste mõjude vastu ning jäänud sisuliselt tegevusetuks. See peaks olema just õpikunäide riigi kohustuste rikkumisest kliimaeesmärkide saavutamisel, kui paberil luuakse justkui seitse uut biogaasijaama, kuid päriselus pannakse reaalselt toimiv jaam kinni.
Artikkel avaldati Ärilehe portaalis.
