Tänavuse aasta esimeses kvartalis tuleb kaheksal Eesti suurettevõtjal esitada äriregistrile koos majandusaasta aruandega ka kestlikkusaruanne. Järgmisel aastal laieneb see kohustus juba ligikaudu 300 ettevõtjale. Sellest, mida kestlikkusaruande esitamise kohustus praktilises vaates ettevõtjale tähendab, kirjutab advokaadibüroo TEGOS advokaat Harles Veersalu.
Eesmärk on hea
Kestlikkusaruanne on sama asi, mis kurikuulus ESG aruanne, kuid kolmetähelisest akronüümist on mingis mõttes saanud sõimusõna, mistõttu on ka keelekasutuses sellest loobutud ning see on asendatud sõnaga ’kestlikkus’.
Kestlikkusaruande eesmärk on iseenesest arusaadav ning tervitatav – kliimaküsimused peaksid olema meie kõigi prioriteet. Ilmselt aruannete esitamise kohustus iseeneses planeeti ei päästa, kuid printsiibis võib suurem läbipaistvus ja andmete avalikustamine samm-sammult viia kestlikkuse vaates targemate valikuteni nii ettevõtjate kui ka tarbijate poolt. Aeg näitab, kas see hüpotees peab ka praktikas paika. Siiski, ka kõige üllam eesmärk peab olema mõistlike kuludega objektiivselt saavutatav, sest päeva lõpus tuleb see kõik ettevõtjate konkurentsivõime arvelt – majanduseksperte uskudes on sellega terves Euroopas kehvad lood.
Tõrked praktikas
Kestlikkusaruanne koostamine võib eeldada üle 1000 erineva andmepunkti sisestamist ning arvatakse, et see võib võtta aega 500-1500 töötundi. Lõplik hinnalipik on igal ettevõtjal erinev, kuid näiteks Infortar on oma aruande koostamise kuluks prognoosinud 300 000 eurot.
Vähe sellest, kestlikkusaruanne tuleb üle vaadata ka audiitoritel. Teadaolevalt ei ole audiitorite seas hetkel ühtset arusaama kestlikkusaruande standardite tõlgendusest ning Eestis on puudu ka inimestest, kes neid aruandeid koostada oskaksid. Võib tekkida olukord, kus aruande koostaja ei saa aru, kuidas teha, ja aruannet hiljem kontrolliv audiitor ei saa aru, miks on nii tehtud – oma aega raiskavad mõlemad.
Samamoodi on lahendamata küsimus, kuidas peaksid ettevõtjad kõik vajalikud andmed kätte saama. Näiteks on aruandes toodud ära rida küsimusi, mida tööandjad ei tohi oma töötajatelt küsida. Lisaks sellele ei piirdu aruandluskohustus ainult vahetult enda kontrolli all olevate protsessidega. Näiteks kui ettevõtja ostab oma äripartnerilt tootmistegevuse tarbeks vedelgaasi, siis tuleb ka selle vedelgaasi tootmise ja tarneahelaga seotud mõjud ära mõõta.
Ahela mõju on võimalik mõõta üksnes siis, kui äripartner on nõus sulle asjakohaseid andmeid väljastama ning need andmed vastavad ka tegelikkusele. Juhul kui äripartner sinuga koostööd ei tee, siis ei ole ju asjal mõtet – tuletan meelde, et kestlikkusaruanne on osaks EL-i kliimaeesmärkide saavutamise meetmete paketist. Puudulike või ebaõigete andmete pinnalt ei saa muutusi tulemuslikult ellu viia. Tõsi, tulevikus on ettevõtjatel võimalik lepingutes andmete edastamist eraldi reguleerida, kuid ka siis võivad tõusetuda mitmed (konkurentsi)õiguslikud probleemid.
Täidetavuse küsimustele oleks pidanud mõtlema varem
Selgub, et riik on kehtestanud alguses kohustuse esitada kestlikkusaruanne ning alles siis hakati mõtlema, kuidas seda kohustust praktikas täita saab. See ei ole hea õigusloome, järjekord peaks olema teistpidi. Ei saa ka väita, et kestlikkusaruandlus tuli Euroopa Liidust kui välk selgest taevast ning seetõttu ei olnudki keegi valmis. Võrrelge seda näiteks tuumajaama rajamisega. Riik on selgelt öelnud, et enne kui esimene labidas lüüakse maasse, peavad olema paigas: oskustööliste väljaõpe, riiklik regulaator, regulaatori rahastamine, seadusandlus ja jäätmete käitlemine.
Tuumajaama rajamise puhul me sellise korralduse üle ei vaidle, sest kõik saavad riskidest aru. Kuid miks lähtuda heast praktikast ainult siis, kui riskiks on tuumakatastroof. Tuumajaama rajamise protsessist tuleks ammutada n-ö parima praktika etalon, kuidas tuleb muutusi riiklikul tasemel ellu viia. Kestlikkusaruande puhul oleks riik võinud enne kohustuste kehtestamist vähemalt minimaalselt tagada pädevate inimeste olemasolu, kes oskaksid aruandeid koostada ja kontrollida. Hetkel visatakse ettevõtjad vette ning neil ei ole muud valikut kui ise õppida ujuma. Riiki on küll alati lihtne kritiseerida, kuid tõenäoliselt oleks saanud paremini.
Kusjuures Euroopa Komisjonis juba flirditakse ideega tõmmata kestlikkusaruande skoopi kitsamaks. Võib tunduda uskumatuna, kuid Euroopa suurimad ettevõtjad on sellele ideele vastu. Põhjus on iseenesest väga loogiline – ettevõtjad on teinud väga suuri investeeringuid täna kehtiva regulatsiooni täitmiseks ning nad soovivad vastu saada stabiilsust ja ennustatavust.
Kuidas edasi?
Riigil on aga võimalik oma patt kaudselt lunastada. Selleks piisab ainult koalitsioonilepingu järgimisest. Tsiteerin: „Koalitsioonilepingu järgi kehtestatakse reegel, et iga uue ettevõtetele halduskoormust tootva nõude kehtestamiseks on vaja üks olemasolevatest nõuetest kehtetuks tunnistada.“ Nimetatud lubadusest lähtudes peaks riik esimese kaheksa katsejänese jaoks mõne kehtiva regulatsiooni ära kaotama.
Seniks kuni riik ettevõtjate koormust pole vähendanud, on ettevõtjatel aga soovitatav kestlikkuse teemadega tegelema hakata pigem varem kui hiljem. Kuna praktikas võib tõusetuda mitmeid keerukusi, siis tasub juba varakult oma kohustuste ulatus ja sisu selgeks teha ning alusmaterjaliga varakult tööle asuda.
Artikkel avaldati ERRis.
