On selge, et ilukliinikul peab olema tegevusluba. Me ei taha, et meie nina või rindu lõikaksid inimesed, kes on isehakanud „asjaarmastajad“. Mingi annus riigi sekkumist ettevõtlusesse on paratamatu. Samas on vaieldav, kas rongides peab tegema järelevalvet ämbrite üle ning kas meestele ja naistele peavad ettevõttes tingimata olema eraldi tualettruumid.
Sõnal „bürokraatia“ on negatiivne kuvand. Kui keegi on „bürokraat“, ei mõelda seda tavaliselt tunnustavalt. Ometi ei ole bürokraatia ise halb. Bürokraatia aitab välistada riigi omavoli ja tagab, et „asjad saaksid tehtud“. Hea bürokraatia väldib ajaraiskamist, säästab raha ja langetab otsuseid õiglaselt. Selge hierarhia peaks muutma läbipaistvaks ka selle, kes vastutab.
Paraku meeldib bürokraatiale kasvada. On täiesti inimlik luua keerukaid protsesse ja kooskõlatamise ahelaid, kus lõpuks muutub segaseks nii isiklik vastutus kui ka see, kelle laual asja lahendamine toppab. Bürokraatia groteski kirjeldab lummavalt Franz Kafka raamatutes „Protsess“ ja „Loss“. Sellist ühiskonda vaevalt keegi soovib.
Pika menetluse maksame kõik koos kinni
Ettevõtjate elu takistavad laiemalt kolm probleemi: aeglane planeeringute menetlus, mõttetult palju dubleerivat aruandlust ja liigne agarus EL õiguse ülevõtmisel.
Näiteks 2023. aastast kuni 2024. aasta keskpaigani kehtestasid kohalikud omavalitsused Eestis 503 detailplaneeringut. Detailplaneeringute menetlusaeg keskmiselt oli 2,2 aastat. Tallinnas oli keskmine menetlusaeg suisa 8,4 aastat! Tartus 3,8 aastat. Menetlustähtaja pikkus ei ole lihtsalt ootamise vaev ja kannatlikkuse treenimine. See on kulu. Kui ettevõtja ostab krundi ja tahab kortermaja ehitada, ent ootab detailplaneeringu ja ehitusloa saamisel 8 aastat, siis hinnatõusu kirjutab ta korteri hinnale otsa. Ehk see kulu kandub ettevõtjatelt tarbijatele edasi. Pole mingit õigustust väikeses riigis menetleda majade ehitamist aastate kaupa.
Veel drastilisem näide ühiskondlikest kuludest on kohtumenetlus. 10 aasta jooksul on tsiviilvaidluste menetlus kohtus pikenenud neljandiku võrra. Hagimenetlus maakohtus võtab keskmiselt 200 päeva. Advokaadina näen enda laual asju, mis seisavad pärast menetlusse võtmist vaikselt e-toimikus eelmisest suvest. Ka see on ühiskondlik kulu, kui õigluse maksmapanek võtab kaua aega.
Riik on bürokraatia vähendamise seadnud oluliseks eesmärgiks
Õnneks on ajavaim taas selline, kus bürokraatia vähendamisega tegeletakse mitte ainult paberil, vaid ka päris elus. Valitsus kinnitas laupäeval koalitsioonileppe 2025-2027. Üheks tähtsaks valdkonnaks paistab olevat ka bürokraatia vähendamine. 74-leheküljelises dokumendis on „bürokraatiat“ mainitud 16 korda, sõna „lihtsust“ 30 korda. Erinevates kontekstides on millegi lihtsamaks muutmist ja tõhustamist rõhutatud sageli. Leppest leiab lubadusi vähendada bürokraatiat seoses relvaloa taotlemisel, keskkonnalubade menetluses, hariduse rahastamisel, spordiklubide pabermajanduses. Lubatud on teha õiguse ja õigluse saavutamine kiiremaks ja „lõpetada uue halduskoormuse pealekasv“.
Elu peaks muutuma lihtsamaks peaaegu kõigil, kes riigiga kokku puutuvad. Nii ettevõtjatel, ametnikel, treeneritel, relvaomanikel, isegi kooliõdedel laste vaktsineerimisel. Samas konkreetsed sammud bürokraatia vähendamiseks on jäänud kirja panemata. Bürokraatiaga ongi sageli nii – popp on seda kritiseerida. Aga kui päris elu pihta hakkab, tuleb neid bürokraatia vähendamise võimalusi tikutulega otsima hakata.
Ämbrite järelevalvest loobumine on tore, aga vaja on suuremat ambitsiooni
Näiteks kirjutab ERR möödunud aastal: „Valitsus on otsustanud kaotada 26 nõuet ja regulatsiooni /…/. Näiteks loobutakse Elroni rongides ämbrite ja moppide olemasolu kontrollimisest ning tähelepanu alt jääb välja ka see, kas suitsuruumi silt on õige suurusega. Ka majutusteenuste tervisekaitsenõuete järelevalve, mille puhul kontrollitakse käterätikute arvu või õhu värskust majutusasutustes /…/.“ Kas tõesti on Eesti nii valmis, et valitsuse tähelepanu koondub ämbritele ja moppidele? Miks ainult 26 regulatsiooni?
Siiski, aasta hiljem on riik jälle edasi liikunud. 2025. a maikuus andis valitsus heakskiidu efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja ettepanekutele, mis puudutavad töökeskkonna nõuete vähendamist, alkoholiregistri kaotamist ja kodulaenu refinantseerimise lihtsustamist. Tuleb välja, et ettevõtetel on olnud kohustuse kontrollida igal kuul redelite seisukorda. Peaminister nendib pressikonverentsil: „Üldiselt poliitika muutub selles suunas, et kõiki töövahendeid tuleb ühtviisi korras hoida ja kontrollida, aga mitte igakuiselt vaadata redelid üle.“
Riik on loonud majanduskasvu nõukoja, mis spetsiifiliselt tegelebki regulatsioonidega. Selle nõukoja tegevus on tänuväärne ja tundub olevat viljakas. Kõigest kuu aega tagasi suutsid nad leida veel 450 ettepanekut, kuidas ettevõtete elu lihtsamaks teha. Kümneid ja kümneid ettepanekuid on teinud valitsusele ka Kaubandus-tööstuskoda. Näiteks kestlikkusaruannete koostamine peaks olema vabatahtlik ja „nõue, et meestele ja naistele peavad olema eraldi tualettruumid, võib osutuda liiga koormavaks väiksemates ettevõtetes“. Jääb loota, et poliitikud suudavad neid ettepanekuid kiiresti (ilma liigse bürokraatiata) menetleda.
Üksikute regulatsioonide kaupa lähenemine on ahvatlev, sest leiame ajale jalgu jäänud kurioosseid nõudeid. Samas on oht jääda kinni detailidesse ja peenhäälestusse. Küsimus peaks olema ikka põhimõttelisem ka: näiteks kas mõni meie 392 seadusest on äkki tervikuna üleliigne, kas oleme kogemata üle võtnud mittekohustuslikke Euroopa Liidu õigusakte, millised riigile kuuluvad ettevõtted võiks erastada, kas kõik riigiasutused ja riigile kuuluvad sihtasutused on hädavajalikud? Milliseid protsesse ja menetlusi saab Eesti riik automatiseerida? Kuidas juurutada riigisektori töötajate ajaaruandlust, et tuvastada, kuhu menetlejate ja poliitikakujundajate aeg kulub? Ja tegelikult kõige tundlikum küsimus: kas kõik täna pakutavad avalikud teenused on tegelikult ikka „avalikud“ ja peaksid olema avalikkusele kättesaadavad maksumaksja raha eest?
Bürokraatia tõhus vähendamine tähendab paratamatult millestki loobumist
Huvitav on lugeda koalitsioonilepingust näiteks sellist lubadust: „Loome bürokraatiat vähendavad ehitusnõuded, mis lihtsustavad ehitusloa menetlusi.“ Eesmärk on kahtlemata õilis. Ent regulatsioonide loomine regulatsioonide vähendamiseks – võib-olla selline lähenemine on edukas. Siiski, kõige kindlam tee bürokraatia vähendamiseks ja riigi õhukesemaks tegemiseks on loobumine, kehtetuks tunnistamine, kärpimine, ära jätmine. Loobumine tähendab ka seda, et mingeid ülesandeid riik enam ei teegi, midagi jääb kontrollimata, keegi jääb trahvimata. Kõigel sellel on ühiskonnale mingi mõju. Mitte alati positiivne.
Loobuda ei tohi õigusriigist endast. Mõnikord on pikk menetlus või aeglane otsustamine seotud vanarahva ajatu tarkusega: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professor Aleksei Kelli kirjutab ERR-i arvamusloos demokraatlikust bürokraatiast: „Autoritaarsusele kalduvad režiimid näivad esmapilgul efektiivsemad: seal tehakse otsuseid kiiresti, ilma avaliku arutelu või institutsionaalse kontrollita. Ent sellise näilise efektiivsuse hind on läbipaistmatud protsessid, võimu kontsentratsioon ning kodanike õiguste ja huvide eiramine.“ Bürokraatia vähendamise ja õhukese riigi loomise tuhinas ei tohiks tõesti last pesuveega välja visata. Aga mulle tundub, et me ei ole veel üldse selles ohutsoonis. Huvitaval kombel võib professor Kelli tsitaati kasutada ju sootuks vastupidiselt: ka demokraatlik bürokraatia võib tuua kaasa läbipaistmatud protsessid ning kodanike huvide eiramise. Elus on sageli nii, et õigem vastus peitub igavas mõõdukuses: kuskil on tasakaalupunkt hea ja halva bürokraatia vahel.
Lugu avaldati Ärielehe portaalis.
