Süsinikukrediidi turu metsik lääs
Teeme esmalt stardipunkti selgeks – mis on süsiniku säilitamine ja mis on süsiniku krediit? Süsinikku võimaldavad koguda erinevad tööstustehnoloogiad, nagu bioenergia koos süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamisega või süsinikdioksiidi kogumine otse atmosfäärist. Samuti saab suurendada süsiniku säilitamist mullas ja metsades või vähendada süsiniku vabanemist mullast. Ka pika kasutusajaga toodetes ja materjalides, näiteks puidupõhistes ehitustoodetes, saab süsinikku säilitada.
Süsinikukrediit on aga teatud tüüpi luba, tõend või sertifikaat, mis tähistab ühte tonni atmosfäärist eemaldatud süsinikdioksiidi või selle ekvivalenti.
Juba mõnda aega on toiminud vabatahtlik süsinikukrediidi turg, kus ettevõtjad saavad süsiniku sidujatelt osta süsinikukrediiti, et enda tekitatud heitmeid loodusele kaudselt korvata. Sellisel süsiniku sidumisel on Euroopa Liidu (EL) kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisel oluline roll – esimeses järjekorras kiirendada jõupingutusi süsiniku heitkoguste vähendamiseks enne netoheite saavutamist.
Rohepesu vältimiseks on aga oluline, et süsiniku sidumise projektid saavutaksid ka päriselt seda, mida nad lubavad. Maailmas eksisteerivad erinevad ettevõtted, kes verifitseerivad süsiniku sidujate ja süsinikukrediidi müüjate efektiivust ja tõenduspõhisust. Ühe eestvedajana võib välja tuua verifitseerimisasutuse Verra, kes on verifitseerinud ligi 80% süsinikikrediidist ning kujundanud selliselt välja esimese eraõigusliku sertifitseerimise standardi.
Paraku esineb vabatahtlikul süsinikuturul siiski erineva kvaliteedi ja usaldusväärsusega krediite. Sellele on tähelepanu pööranud ka Keskkonnaministeerium. Ka näiteks The Guardian avaldas 2023. aasta jaanuaris artikli, mille kohaselt näitavad uuringud, et REDD+ ehk pelgalt olemasoleva metsa maha raiumata jätmise lubaduse andmisega välja teenitud süsiniku säilitamise krediit on väärtusetu.
Teisisõnu on süsinikukrediidi pakkujate meepotis tõrvatilgaks just need turuosalised, kelle süsinikukrediidi tegelik väärtus on teadmata või kontrollimata. See heidab imagoloogiliselt varju ka neile süsinikukrediidi pakkujatele, kelle pakutav krediit ka päriselt rohepöördele kaasa aitab.
Komisjon püüab süsinikukrediidi turule korra luua
Komisjoni pakutud uus süsiniku sidumise sertifitseerimise süsteem peakski nüüd sellesse näilisse segadusse teatava selguse tooma. Komisjoni ettepaneku eesmärgiks on kiirendada süsiniku kvaliteetse sidumise kasutuselevõttu, suurendada rohepesu vastu võideldes usaldust sidusrühmade ja tööstuse seas ning pakkuda mitmesuguseid rahastamisvõimalusi. Süsiniku sidumise meetodite sertifitseerimine annaks võimaluse erinevaid tehnoloogiaid omavahel võrrelda ning panna paika vabatahtliku süsinikuturu nn võrdsed ja selged mängureeglid.
Selleks, et tagada süsiniku sidumise kvaliteet ja võrreldavus, näeb süsteem ette, et kõik süsiniku sidumisega seotud tegevused peavad vastama neljale kvaliteedikriteeriumile: kvantifitseerimine, täiendavus, pikaajaline säilitamine ja kestlikkus. Kvantifitseerimise kvaliteedikriteeriumi kohaselt tuleb süsiniku sidumisega seotud tegevusi mõõta täpselt ja need peavad andma üheselt mõistetavat süsiniku sidumisest tulenevat kasu.
Täiendavuse kriteerium nõuab, et tegevus peab kätkema endas enamat kui üldkasutatavad tavad ja mitte piirduma üksnes sellega, mida nõuab seadus. Pikaajalise säilitamise kriteeriumi kohaselt tuleb tegevusega tagada, et seotud süsinikku säilitataks võimalikult kaua ja süsiniku eraldumise oht oleks minimaalne. Lisaks peab süsiniku sidumisega seotud tegevus vastama kestlikkuse eesmärkidele, nagu kliimamuutustega kohanemine, ringmajandus, vee- ja mereressursid ning elurikkus, või aitama neid saavutada.
Ettepanek sisaldab ka õigusnorme, mis käsitlevad süsiniku sidumise sõltumatut kontrollimist ja sertifitseerimissüsteemide tunnustamist. Ettepaneku kohaselt on võimalik kasutada uuenduslikke avaliku ja erasektori poolse rahastamise vorme.
Ootused regulatsioonile
Komisjoni ettepanek aitab tingimata kaasa süsiniku jalajälje kompenseerimise populariseerimisele, mis (kui üks süsiniku n-ö neutraliseerimise viis) on ju positiivne. Reostamine muutub veelgi kulukamaks ning aina suurenev rahaline surve seoses süsinikureostusega motiveerib ettevõtjaid heitmeid vähendama.
Siiski leidub ettepanekule – ja üldse süsiniku kompenseerimine süsinikukrediidi arvelt – ka kriitikat. Esiteks on komisjoni andmete kohaselt maailma heitekogused niivõrd suured, et neid täielikult üksnes süsiniku kompenseerimise meetoditega ida ei olegi võimalik.
Lisaks heidetakse ette seda, et süsiniku kompenseerimise süsteemid nihutavad vaid kunstlikult ettevõtjate kliimavastutust raha maksmisega teisele; et probleem suunatakse vaid ühest riigist teise (süsinikuturul kauplemine on teataval määral ka kauplemine loodusega, millest võivad kasu lõigata just rikkad lääneriigid) ning et jalajälje kompenseerimise skeemid võivad muuta fossiilkütused hoopiski populaarsemaks (heitkoguste vähendamise asemel võimaldab süsteem paradoksaalsel kombel puhta südametunnistusega vanade harjumuste jätkamist).
Neid kriitikanooli võikski oodatav regulatsioon sihtida. Selliselt peab komisjoni loodav süsinikukrediidi regulatsioon kindlasti olema piisavalt tõhus ja metodoloogiliselt täpne, et ettevõtjate jaoks ei oleks rohepesu soodsam kui enda heitekoguste tegelik vähendamine ja et süsinikukrediidid ka tegelikkuses positiivset väärtust kannaksid. Üheks võimaluseks oleks näiteks süsinikukrediidi kasutamise võimaldamine üksnes juhul, kui ettevõte näitab, et ka algseid heitmekoguseid on piisaval määral vähendatud.
Komisjoni ettepanek võimaldaks luua ühtsetel reeglitel põhineva süsteemi kõigis EL-i liikmesriikides. Seejuures võiks regulatsioon määratleda, kuidas süsiniku kompenseerimise riikide arvestus ja eraturg saaksid käsikäes sama eesmärgi nimel toimida.
Hea instrument süsinikukrediidi turu hoogustamiseks
Komisjoni ettepanek süsiniku sidumise sertifitseerimissüsteemi loomiseks on oodatud oluline tugipunkt süsinikukrediidi turu ühtseks reguleerimiseks. Ettepanekus välja toodud eesmärkide realiseerumiseks peavad nii Euroopa Parlament kui ka Nõukogu komisjoni ettepaneku vastu võtma. Samal ajal moodustab komisjon eksperdirühma, kes annab tehnilist nõu.
Tuleb loota, et hoolimata keerukast ülesandest luuakse vettpidavad ja erinevatele süsteemidele sobivad metodoloogiad. Kusjuures ilmselt, nagu ka Euroopa Komisjon on tõdenud, on tegelikkuses erinevate süsiniku sidumise võimaluste osas vaja ka erinevaid meetodeid. Selliselt võib hoolimata meedia ja ühiskonna tähelepanust ja turuosaliste ootusest ka ettepaneku jõustumine siiski veel mitmeid aastaid aega võtta.
Ettepaneku kooskõlastamise õnnestumisel ning sertifitseerimissüsteemide, kvaliteedikriteeriumide kontrolli ning rahastamisvõimaluste edasi arendamisel on praegusel raamistikul potentsiaali muutuda tugevaks, usaldusväärseks, mitmekülgseid lahendusi pakkuvaks ning õiguskindlust tagavaks instrumendiks vabatahtlikul süsinikuturul. Regulatsioon aitaks kaasa ka süsinikukrediidi turul tegutsevate ettevõtjate usaldusväärsuse tagamisele ja võimaldaks selliselt erainvesteeringute hoogustumist sektorisse.
Artiklit saab lugeda ka Eesti Ekspressist
