Tehisintellekti (TI) ajastul on esimest korda sõlmitud miljarditesse ulatuv kohtulepe autoritega.
USA tehisintellekti ettevõte Anthropic nõustus maksma 1,5 miljardit dollarit (umbes 1,4 miljardit eurot) autoritele, et lahendada kohtuasi kokkuleppega. Kirjanikud süüdistasid ettevõtet oma raamatute loata kasutamises tehisintellekti treenimiseks. Tegemist on ajaloo suurima avalikustatud autoriõiguse alase hüvitisega – pretsedendiga, mis saadab tugeva signaali kogu loomingulisele maailmale. Aga mida see kokkulepe täpselt tähendab ja kuidas see mõjutab autoreid?
Miks autorid Anthropicu kohtusse kaebasid?
Anthropic arendab tehisintellekti mudelit nimega Claude. Ettevõte kasutas oma mudeli treenimiseks üle 7 miljoni raamatu, mille ta laadis alla piraatlehekülgedelt (Library Genesis ja Pirate Library Mirror). Autorid väitsid, et ettevõte “varastas” nende loomingut, et õpetada oma keelemudelit inimkõnes vastama. Selline süüdistus on osa laiemast trendist, kus loojad üle maailma kaebavad TI-arendajaid kohtusse.
Oluline on rõhutada, et kohtuvaidluse tuum polnud niivõrd tehisintellekti treenimise fakt, vaid viis, kuidas Anthropic andmeid hankis. USA föderaalkohtunik William Alsup leidis juunis 2025, et kuigi kaitstud teostel tehisintellekti treenimine võib teatud tingimustel kvalifitseeruda “fair use”’ina (s.o USA-s levinud teoste õiguspärase vaba kasutuse doktriin), on autorite õigusi rikutud sellega, et Anthropic tõmbas alla piraatversioone raamatutest ja talletas neid oma andmebaasis. Teisisõnu joonistas kohus piirjoone: tehisintellekti treenimine autoriõigusega kaitstud teostel võib olla lubatav, kui andmed on hangitud seaduslikult. Samas kui piraatallikatest kogumine on seadusevastane. See olukord tundub paradoksaalne: autor saab tugevamat kaitset siis, kui tema teos varastatakse, kui siis, kui see seaduslikult ostetakse. Seega kui TI-arendaja ostab raamatu, võib ta seda vabalt kasutada roboti treenimiseks. Kuid kui sama raamat hangitakse ebaseaduslikult, maksab ettevõte sadu tuhandeid dollareid kahjuhüvitist. Olgu vahemärkusena mainitud, et sellise lähenemisega allakirjutanu ei nõustu!
Miljardileppe sisu: mida Anthropic lubab?
Augustis 2024 alanud kohtuprotsess jõudis kriitilise punktini 2025. aasta augustis, mil pooled teatasid ootamatust kokkuleppest. 5. septembril 2025 avaldatigi kokkulepe, mille kohaselt Anthropic nõustus maksma 1,5 miljardit dollarit, et vältida detsembriks planeeritud kohtuprotsessi ja võimalikke hiigelhüvitisi. Summa on mastaapne: see teeb keskmiselt 3000 dollarit iga tuvastatud teose kohta (kokku umbes 500 000 raamatut). Ja kui hiljem peaks selguma, et “illegaalseid” teoseid oli rohkem, maksab Anthropic iga lisanduva raamatu eest samuti ca 3000 dollarit.
Olgu vahemärkusena rõhutatud, et selle kokkuleppe peab heaks kiitma ka kohtunik. Tunnistan, et see heakskiitmise tee algus on olnud üllatuslikult okkaline, kuna äsja (08.09) on kohtunik esialgselt keeldunud kokkulepet kinnitamast, kritiseerides selle erinevaid detaile (nt nagu hüvitatavate teoste nimekirja täpsustamise vajadus).
Mida lepe katab ja mida mitte?
Esiteks, lepe kehtib ainult mineviku kohta. Anthropic saab andeks seni toimunud rikkumised, kuid ei saa õigusi tulevikus teoseid kasutada. Ettevõte ei tunnista süüd, kuid lubab hävitada kõik allalaaditud piraatkoopiad oma andmehoidlas. Autorid võivad tulevikus uuesti hagi esitada, kui Anthropicu tehisintellekt peaks nende tekste sõna-sõnalt kopeerima.
Teiseks, lepe ei keela Anthropicul jätkata tehisintellekti treenimist raamatutel, kui need on seaduslikult ostetud. Kehtima jääb kohtunik Alsupi juuni otsus, et tehisintellekti treenimine ostetud raamatutel on lubatud ilma autoritele tasu maksmata. See valmistab loojatele muret ning ka Anthropicu kohtuleppes nähakse mõne analüütiku poolt Pyrrhose võitu autoritele: saadi küll raha mineviku eest, kuid kinnistati olukord, kus tulevikus piisab raamatu ostust, et seda treeningandmetes kasutada, ilma autorile sentigi maksmata.
Kes saab raha ja kui palju?
Raha jaotatakse võrdselt iga teose kohta. Iga raamat, mis oli Anthropicu allalaadimiste nimekirjas, saab umbes 3000 dollarit. Kuid esmalt tasutakse 1,5 miljardi suurusest summast kohtukulud ja advokaatide tasud (umbes 25% ehk kuni 375 miljonit). Peale selle on kohtunikul õigus määrata autorite esindajatele (s.o kolmele USA kirjanikule, kes kollektiivhagi algatasid – Andrea Bartz, Charles Graeber ja Kirk Wallace Johnson) “teenustasuna” väike preemia (kuni 50 000 dollarit kirjaniku kohta). Alles siis jagatakse ülejäänud summa.
Siin on aga oluline detail: raha saavad kõik, kes omavad teose reprodutseerimisõigust. See hõlmab nii autoreid kui ka kirjastajaid. Paljudel juhtudel ei ole autor ise oma raamatu autoriõiguse omaja – sageli on kirjastuslepinguga autor andnud kirjastusele õigused teose paljundamiseks. Seega võivad tekkida vaidlused, kes hüvitist saab või kuidas seda omavahel jagatakse.
Kuidas autorite ja kirjastajate vahel raha jagatakse?
Moodustati autorite ja kirjastajate ühine töörühm, mida juhivad USA Autorite Gildi tegevjuht Mary Rasenberger ja Ameerika Kirjastajate Assotsiatsiooni (AAP) juht Maria Pallante, mis peab esitama kohtule soovituse raha õiglaseks jagamiseks. Nn jaotusplaani kinnitab lõplikult kohus. Seni on teada, et kõiki teoseid koheldakse võrdselt. Kui mõne teose omanikud välja ei ilmu, jaotatakse nende raha proportsionaalselt teiste vahel.
Tõenäoliselt läheb märkimisväärne osa rahast suurte kirjastuste kätte. Piraatlehekülgedel oli palju akadeemilisi raamatuid ja menukaid romaane. Paljude akadeemiliste raamatute puhul on autorid andnud kõik õigused kirjastajale, seega saab kirjastus (nt Elsevier, Wiley) kogu kompensatsiooni. Ka menukate romaanide puhul esindavad autoreid sageli suured kirjastused (nn “Big Five” kirjastuskontsernid), kes ilmselt hoolitsevad, et ükski sent neile määratud teoste eest laekumata ei jää. Teisisõnu võib suur tükk 1,5 miljardi koogist minna suurettevõtetele, mitte üksikutele autoritele. Samas on ka autoreid, kes säilitasid õigused või on iseenda kirjastajad – nemad saavad raha otse. Kuidas autorite ja kirjastuste omavahelised nõuded igal üksikul juhul lahendatakse, selgubki töörühma ettepanekute põhjal (tähtaeg nende esitamiseks on 30. september 2025).
Kas Eesti autorid saavad midagi?
Esimene reaktsioon sellisele uudisele on ahvatlev: kas ka mõni Eesti kirjanik võiks sellest hiigelfondist osa saada? Kahjuks on vastus tõenäoliselt “vähe” või “mitte midagi”. Hüvitist saavad ainult need teosed, mis olid USA autorikaitse registris enne 2022. aasta augustit. Enamik Eesti autoreid oma raamatuid USA-s ei registreeri. Erandiks võivad olla mõned rahvusvaheliselt avaldatud eestlaste teosed (näiteks ingliskeelsed tõlked või välismaal ilmunud raamatud), mis on USA-s kaitstud – nende õiguste omajad võiksid teoreetiliselt nõude esitada.
Mis tähtsust on sellel juhtumil Eesti loojatele?
- Tehisintellekt ei tohi areneda loojate arvelt. Isegi USA-s, kus autoriõiguse käsitus on Euroopaga võrreldes pisut teistsugune, loodi pretsedent, et tehisintellekti ettevõtted ei saa karistamatult piraatallikaist loomingut võtta. Ka Eestis ja Euroopas on rõhutatud, et tehisintellekti areng peab rajanema õiglasel koostööl loojatega, mitte nende arvelt. See põhimõte sai Anthropicu loos kinnitust vähemalt nii palju, et illegaalsel teel andmete hankimine toob kaasa ränga arve.
- Autorid suudavad ühiselt survet avaldada. Anthropic otsustas leppida kohtuväliselt ilmselt seetõttu, et halvimal juhul oleks võinud teda oodata astronoomilised kahjuhüvitised – kuni 150 000 dollarit iga tahtlikult rikutud teose eest. 500 000 teose puhul tähendanuks see sadu miljardeid dollareid. See näitab, et loomeinimesed saavad oma õigusi kaitsta ka suurte tehnoloogiaettevõtete vastu, eriti ühisrindena.
- Pretsedent puudutab ainult piraatlust, mitte laiemalt tehisintellekti ja autoriõigust. Anthropicu kokkulepe ei lahenda küsimust, kas tehisintellekt peab tulevikus loometöö kasutamise eest loojatele maksma. Antropicu kaasuses leidis California kohtunik, et seaduslikult soetatud andmeid võib tehisintellekt vabalt kasutada. Euroopas on olukord erinev – siin saavad loojad oma teoste kasutust keelata ja nõuda kompensatsiooni.[1] Ka EL-i tehisintellekti määrus nõuab, et suurte keelemudelite arendajad järgiksid autorikaitset.
- Tehisintellekti ja loomemajanduse “suures pildis” käib võitlus alles edasi. Anthropicu juhtum on pelgalt üks lahing suuremast sõjast. Teised tehnoloogiahiiglased nagu OpenAI ja Meta seisavad samuti vastamisi hagidega, mis puudutavad nii kirjandusteoseid, ajakirjandusmaterjale, laulusõnu kui ka pilte. On eriarvamusi ka USA kohtutes: näiteks teine California kohtunik vihjas parasjagu käivas autorite hagis Meta vastu, et tehisintellekti treenimine kaitstud tekstidel ilma loata võib paljudel juhtudel olla ebaseaduslik – see on vastupidine vaade Antropicu kohtunik Alsupi “fair use” otsusele. Nii et juriidiline selgus on kahjuks veel kaugel. Samuti on muud loomevaldkonnad hakanud end kehtestama: muusikatööstuse suurfirmad (nt UMG) ja kollektiivse esindamise organisatsioonid (nt Saksa GEMA) on esitanud hagisid TI-arendajate vastu laulutekstide ja helisalvestiste loata kasutamise pärast, Hollywoodi stsenaristide ja näitlejate hiljutised streigid tõid kollektiivlepingutesse sisse tehisintellekti kasutust piiravad sätted (nt nõude, et filmi- ja teleprodutsendid ei tohi näitlejaid digitaalselt “taasluua” ilma nende nõusoleku ja õiglase tasuta)[2].
Kokkuvõtteks
Kokkuvõttes ei too Anthropicu miljardilepe loomeinimestele lõplikku võitu, kuid selles on oma positiivne sõnum. Kokkulepe kinnitab, et TI-arendajad ei tohi loomeinimeste teoseid ja esitusi lihtsalt omastada – vähemalt mitte piraatluse teel – ning loojatele on võimalik tekitada reaalset rahalist kompensatsiooni isegi tehnoloogiahiidude ajastul. Samas jäi lahendamata suurem küsimus: kas ja kuidas peaksid TI-arendajad edaspidi loojatele tasu maksma, kui nende loomingut mudelite õpetamisel kasutatakse. See pall on nüüd veerenud seadusandjate ja tulevaste kohtuvaidluste väravasse.
Eesti autoritel tasub sellest loost õppida, et üheskoos on võimalik oma õiguste eest seista ka üleilmses mastaabis. Veel olulisem on osaleda aruteludes, mis kujundavad tehisintellekti ja autoriõiguse tulevikku– nii Eestis, Euroopas kui ka kogu maailmas. Anthropicu juhtum lahendas ühe vaidluse, kuid loomemajanduse ja tehisintellekti kooselu reeglid on alles kujunemas. Eesti loomeinimesed peavad olema valvsad, et ka väikese kultuurrahvana meie häält selles arutelus kuulda võetaks ning et tehisintellekti võidukäik ei toimuks meie loovuse arvelt.
Artikkel avaldati Delfi Ärilehe veebis.
