„Nii ju tehakse“, on ettevõtluses üks ohtlikumaid mõtteviise. See ei tähenda tingimata pahatahtlikkust või eesmärki õigusnorme rikkuda. Sageli lihtsalt ei teadvustata, et mõni äritegevuses levinud võte, mida peetakse tavapäraseks, võib tegelikult kaasa tuua vastutuse.
Just selline teadmatus võib viia olukorrani, kus ettevõtja leiab end halvimal juhul kriminaalmenetlusest – esmalt kahtlustatavana ning seejärel ka süüdistatavana. Arvestades, et kriminaalprotsess on ajamahukas, kulukas kui ka psühholoogiliselt koormav, tasub selliseid riske ennetada juba enne, kui probleemid tekivad.
Võtetest, mida äritegevuses kasutatakse, kuid mis tegelikkuses ei ole seaduslikud ning võivad kaasa tuua vastutuse, kirjutab Advokaadibüroo TEGOS vandeadvokaat Allar Nisu.
Raha „laenamine“ äriühingust
Ettevõtlusega tegelevatel inimestel võib tekkida soov kasutada äriühingu kontole laekunud rahalisi vahendeid isiklikuks otstarbeks. Selleks, et raha kätte saada, vormistatakse raamatupidamisse dokumentatsioon, milles näidatakse, et raha on kantud äriühingu arvelduskontolt füüsilisele isikule välja laenuna. Selline vormistus loob näiliselt korrektse õigusliku aluse raha väljamakseks, kuid tehingu tegelik sisu ja eesmärk võib olla midagi muud.
Kui äriühingu osanik soovib kasutada äriühingu arvelduskontole laekunud rahalisi vahendeid isiklikuks otstarbeks, tuleks teha väljamakse dividendina, millega kaasneb tulumaksukohustus. Juhul, kui väljamakse vormistatakse laenuna, tulumaksukohustust ei teki. Siin võibki olla komistuskivi. Äriühingul ei ole keelatud anda laene, kuid antud laenud peavad olema reaalsed. See tähendab, et laenu andmisel tuleb poolte vahel sõlmida korrektne laenuleping. Kui eesmärgiks on raha lihtsalt äriühingust kätte saada, mitte seda laenusuhtele omaselt korrektsel moel ja tähtaegadel tagasi maksta, on tegemist näiliku tehinguga. See võib lõppastmes kaasa tuua vastutuse maksukohustuse rikkumise eest, kuna riigil jääb saamata maksutulu, mida tuleks tasuda, kui raha võetaks välja dividendina. Kui tekkinud maksukahju ületab 40 000 eurot, on võimalik rääkida ka kuriteost.
Äriühingu rahaliste vahendite kulutamine
Üldreegel on, et äriühingu rahalisi vahendeid võib kasutada üksnes äriühinguga seotud kohustuste tarbeks või muul viisil äriühingu huvides. Äriühingu rahalised vahendid kuuluvad äriühingule kui juriidilisele isikule, mitte äriühingu osanikele või juhatuse liikmetele. Praktikas kiputakse seda aga sageli unustama – eriti juhul, kui inimene on äriühingu ainuosanik ja ka juhatuse liige, võib ta pidada nii äriühingut kui ka seal olevaid vahendeid enda omaks. Selline mõttemuster on vale ning võib viia kriminaalvastutuseni.
Juhul, kui asutakse äriühingule kuuluvat vara, sealhulgas äriühingu rahalisi vahendeid kasutama muul, kui äriühinguga seotud otstarbel, võib sel moel käitujat esmalt oodata vastutus maksuõigusnormide rikkumise eest. Äriühingu kulud, mis ei ole seotud äriühingu majandustegevuse ega selle huvidega, kuuluvad maksustamisele tulumaksuga.
See tähendab, et kui juriidilisele isikule kuuluvat vara kasutatakse kulutusteks või seda raisatakse viisil, mis ei teeni äriühingu huve, tekib kohustus deklareerida ja tasuda tulumaksu. Nagu eelnevalt märgitud, on tulumaksu deklareerimata jätmine käsitletav teatud juhtudel ka kuriteona.
Lisaks võib selline tegevus kaasa tuua vastutuse ka mõne varavastase süüteo eest. Eelkõige võivad kõne alla tulla omastamine ja usalduse kuritarvitamine.
Omastamise koosseis võib olla täidetud juhul, kui näiteks juhatuse liige, kes on sageli ka äriühingu osanike ringis, kasutab talle usaldatud äriühingu vara isiklikes huvides. Näiteks võib omastamisega olla tegemist siis, kui äriühingu vahendeid kasutatakse puhkusereisi, isiklike ostude, kingituste tegemise, kodu renoveerimise või muude kulutuste katteks, mis ei ole seotud äriühingu tegevusega.
Usalduse kuritarvitamisega on aga tegemist siis, kui juhtorgani liige rikub oma lojaalsuskohustust, eelistades ärisuhetes kolmandaid isikuid äriühingule, kelle huve ta on kohustatud kaitsma. Praktikas võib usalduse kuritarvitamine avalduda näiteks tehingute tegemises, mis toovad eelkõige kasu tehingu vastaspoolele. Sageli võivad olla sellised tahtlikult äriühingu kahjuks tehtavad tehingud seotud isiklike sidemetega või püüdlusega rikastada teist endaga seotud äriühingut. Nii võidaksegi sõlmida esindatava nimel kahjumlik leping või lõpetada mõni olemasolev leping, et juhtorgani liikmega seotud teine äriühing saaks kliendi üle võtta. Samuti on usalduse kuritarvitamisega tegemist siis, kui loovutatakse soodustingimustel nõudeid või antakse ka näiteks riskantseid ja tagatiseta laene. Selline käitumine võib juhul, kui kahju ületab 40 000 eurot, tuua kaasa kriminaalvastutuse.
Arvele või lepingule ebaõige sisu kandmine
Praktikas esineb olukordi, kus arve väljastaja märgib arvele teenuse või kauba kirjelduse, mis ei vasta tegelikkusele. Näiteks kajastatakse arvel konsultatsiooniteenuse osutamist, kuigi tegelikult osutati teistsugust teenust või müüdi hoopis kaupa. Tegelikkusele mittevastava sisuga arvet võib soovida ostja või teenuse saaja, kel on seeläbi „mugavam“ arvet äriühingu raamatupidamises kajastada. Samuti tuleb praktikas ette situatsioone, kus ebaõigeid andmeid kantakse ka arvete aluseks olevatesse lepingutesse.
Levinud võib olla arusaam, et lepingu või arve koostaja ei vastuta millegi eest, kuna tema lihtsalt kirjutas lepingule või arvele seda, mida tehingu vastaspool soovis. Reaalsuses võidakse sellist tegevust käsitleda aga dokumendi võltsimisena, mis on kuriteona karistatav. Isik, kes aga soovib ebaõige sisuga lepingu või arve koostamist, võib vastutada lepingu võltsimisele kihutamise eest, mis on samuti kuritegu.
Äriühingu varatuks muutmine
Äritegevus on riskantne ning välistatud ei ole, et algne äriplaan ei õnnestu. Olenemata konkreetsest põhjusest, olgu selleks siis näiteks liialt uljas visioon või lihtsalt mitme halva asjaolu kokkusattumus, võib äriplaani ebaõnnestumine tähendada lõppastmes, et äriühing muutub maksejõuetuks.
Juhul, kui äriühingul on võlausaldajaid, võidakse välja kuulutada äriühingu pankrot ning viia läbi ka pankrotimenetlus. Praktikas tuleb ette, et enne pankrotimenetlust tekib äriühinguga seotud inimestel soov viia äriühingust välja vara, mis on pärast ebaõnnestunud äritegevust ühingusse jäänud.
Selline tegevus võib kaasa tuua kriminaalvastutuse võlgniku maksevõime olulise vähendamise või maksejõuetuse põhjustamise eest.
Ka keerulistes majanduslikes oludes tuleb tegutseda ausalt ja läbipaistvalt, mistõttu selleks, et vältida kriminaalvastutust, tuleks alati tekkinud olukord õiguslikult läbi analüüsida.
Raha maksmine vastuteene eest
Teatud äriringkondades võib olla levinud arusaam, et mõningad suhted toimivad nn vastastikuse kasu põhimõttel – aitad mind, aitan sind. Selline vastastikkus võib olla seaduslik ning isegi tervitatav, kui see toimub läbipaistvalt ja ausalt. Probleem tekib aga siis, kui vastastikune kasu muutub varjatud kokkuleppeks, kus ühele osapoolele makstakse raha või antakse muu eelis vastuteene eest ehk teisisõnu, kui tekib alus rääkida altkäemaksust.
Enamik inimesi seostab altkäemaksu eelkõige ametnikega ehk olukordadega, kus ametiisikule antakse raha või mõnd muud hüve selleks, et ametiisik kasutaks vastuteeneks kuidagiviisi ära enda ametiseisundit. Vähem teadvustatakse aga seda, et altkäemaks ei esine üksnes avalikus sektoris. Ka erasektoris olevad korruptiivsed kokkulepped on kriminaalkorras karistatavad.
Erasektori altkäemaks võib avalduda mitmel kujul. Näiteks võib olla tegemist altkäemaksuga, kui ehitusettevõtte projektijuht võtab alltöövõtjalt vastu rahasumma vastutasuna selle eest, et alltöövõtja saab lepingu. Samamoodi võib olla altkäemaksuga tegemist, kui ettevõtte ostujuhile makstakse tasu selle eest, et ta eelistaks konkreetse tarnija tooteid.
Altkäemaksu andmisega on tegemist ka siis, kui makse ei toimu rahas. Kallid kingitused, tasuta puhkusereisid, eksklusiivne meelelahutus või muu väärtuslik hüve, mida antakse eesmärgiga mõjutada isiku äriotsuseid, võivad kõik kujutada endast altkäemaksu.
Seega, kui järgmine kord tekib kiusatus „tänada” äripartnerit, hankijat või kliendi esindajat viisil, mis läheb kaugemale tavapärasest viisakusest, tasub enne tegutsemist küsida, kas tegemist on pelgalt heade kommete järgimisega või on selle taga ootus vastuteene suhtes. „Nii ju tehaksegi”, ei ole kriminaalvastutusest vabastav asjaolu.
Artikkel avaldati Äripäeva arvamusveebis.
