Meedias on viimasel ajal olnud lugusid sellest, kuidas mitme avaliku sektori projekti teostamises on tuvastatud järjekordselt puudujääke, mis võivad viia Euroopa Liidu fondidest eraldatud toetuse tagasinõudmiseni. Seejuures on seatud terava kahtluse alla niisuguse tegevuse eesmärgi- ja isegi õiguspärasus.
Samadest toetustest rahastatakse aga iga-aastaselt ka paljusid erasektori projekte, kus toetuse saaja võib olla sattunud toetustega seotud regulatsioonide rägastikku esimest ning võib-olla ka viimast korda. Kahjuks ei tähenda see, et eksimustel oleksid leebemad tagajärjed.
Piinliku täpsusega aruandluskohustus
Ei tule üllatusena, et toetuste kasutamine eeldab ettevõtjalt piinliku täpsusega aruandlust ning projekti käigu ja tulemite detailset dokumenteerimist. Vähem räägitakse aga sellest, et probleemiks võib osutuda hoopis see, kuidas ja millistel tingimustel on toetuse saaja valinud koostööpartnereid, kes toetatava projekti raames talle teenuseid osutavad või töid teostavad. See puudutab peaasjalikult olukordi, kus toetust saanud ettevõtja peab asuma rakendama riigihangete seadusest tulenevaid üldpõhimõtteid.
Praktika näitab, et eurotoetusi kasutavad mittehankijatest ettevõtjad jäävad auditi hambusse tihti just sellega, et pole partnereid valides kasutanud ära turul olemas olevat konkurentsi, pole kohelnud potentsiaalseid partnereid võrdselt või on jätnud valikuprotsessi piisaval määral dokumenteerimata, luues sellega läbipaistmatust.
Näiteks on tõusetunud probleemid olukordades, kus toetuse saaja on küll võrdlevad hinnapakkumised turult küsinud, kuid on ühel või teisel moel mõne pakkumise teinud ettevõtjaga varasemast tuttav. Olgu tegemist endise äripartneri või kolleegi ettevõtmisega, erapoolikuse argumendini võidakse jõuda hämmastavalt lihtsalt. Seejuures kipub tihti ununema Eesti turu väiksus.
Muret nähakse ka selles, kui hinnapakkumiste kohta infot vahetades on keegi potentsiaalsetest pakkujatest saanud teistest enam teada või kui pole jälgitav, milliste kriteeriumite alusel lõplik lepingupartner välja valiti. Viimane saab eelkõige probleemiks siis, kui määrav ei ole üksnes hind.
Ainuüksi telefoni teel potentsiaalsete lepingupartneritega suhtlemine ja vahetatud informatsiooni täpne dokumenteerimata jätmine võib samuti tuua auditiaruandesse etteheite rikkumise kohta.
Isegi kui lepingupartneri valimine on õnnestunud nõuetekohaselt, siis ka lepingute täitmise faasis tasub olla tähelepanelik. Kõrvalekalded algselt kokku lepitud lepingutingimustest kipuvad audiitorites tähelepanu tõmbama ja jällegi võib toetuse saaja jaoks olla laual probleem.
Hoiatustele loota ei saa
Euroopa Liidu vahenditest eraldatav tugi on loomulikult suureks abiks paljudele ettevõtjatele, võimaldades jõuda ideest teostuseni kiiremini kui vaid omavahendeid kasutades. Arvestada tuleb aga sellega, et toetatava projekti raames ei saa alati käia harjumuspärast rada, seal hulgas tuleb sellega arvestada partnereid valides. Praktika näitab, et audiitorite terav silm kipub üles leidma ka väikseimad vead.
Kuigi auditiaruandes viidatud rikkumised ei tähenda veel automaatselt, et toetus ettevõtjalt tagasi nõutakse, muudab see siiski ettevõtja olukorra ebakindlaks, sest tingib tihti maksete peatamise kuni lõpliku selguse saabumiseni.
On küsitav, kas tänane ranguse aste, millega mittehankijatest toetuse saaja ostudesse suhtutakse, on alati põhjendatud. Selge on aga see, et kehtiva praktika valguses tasub toetuse saajal pigem olla erakordselt hoolas, vajadusel küsida ennetavalt nõu ning mitte jääda lootma sellele, et algaja pääseb vaid hoiatusega.
Artiklit saab lugeda ka Äripäevast
