Peaministri majandusnõunik Ardo Hansson kirjutas hiljuti ERR portaalis ilmekalt sellest, kuidas toidutoormete maailmaturuhinnad on langenud, ent tarbijani jõuab see langus vaevumärgatavalt. Tema tõstatatud küsimus on õigustatud ja oluline. Püüdmata astuda majanduseksperdi rolli, vaatan olukorda konkurentsiõigusele spetsialiseerunud vandeadvokaadi mätta otsast.
Esimeste õigusmaailma faktidena tuleb esile tuua kaks asjaolu. Esiteks, mõned kuud tagasi algatas Konkurentsiamet järelevalvemenetluse kuue suure jaekaubandusettevõtja – Coopi, Selveri, Prisma, Rimi, Maxima ja OG Elektra – suhtes, et uurida nende kaubandustavasid toidumüüjate suunal. Ameti sõnutsi on Konkurentsiameti küsitlus näidanud, et viimase aasta jooksul on enamik toidutarnijad kokku puutunud ostjate ebaausate kaubandustavadega, vaatamata sellele, et selliste tavade kasutamine on seadusega keelatud. Aasta lõpus saatis Konkurentsiamet turuosalistele ka märgukirja teemal põllumajandustoote ja toidu müüjate huvide kaitse ning konkurentsi kahjustava teabevahetuse keelu järgimine hinnaläbirääkimiste korral.
Kui nüüd Sa lugesid sissejuhatust ja tegid järelduse, et ilmselt lasub siin vastutus kaupluste käes, siis ärgitan Sind siiski edasi lugema.
Kaks erinevat reeglistikku, kaks erinevat küsimust
Enne kui hakkame tarneahelas näpuga näitama, vaatame olukorrale rahulikult ja õiguslikult otsa. Mis on keelatud ja mis on lubatud? Õiguslikult mõjutab toidu hindasid kaks eraldiseisvat reeglite portsu – klassikaline konkurentsiõigus ja ebaausate kaubandustavade regulatsioon.
Konkurentsiõigus ütleb lihtsustatult – ettevõtjad peavad tegema turul otsuseid iseseisvalt ning sõltumatult ega tohi omavahel leppida kokku midagi konkurentsi kahjustavat, näiteks hindu. Teine reeglistik on ebaausate kaubandustavade regulatsioon, mis loetleb konkreetsed keelud, mida loetakse ostja poolt toidukaupade müüja suhtes tehtuna ebaausaks. Siin on küsimus hoopis selles, kuidas lepingupartnerid omavahel käituvad – kas tugevam pool kasutab nõrgemat ära. Need kaks reeglistikku koos moodustavad tarneahela õigusraamistiku – ja mõlemad peavad töötama üheaegselt, sünergias.
Konkurentsiõiguslik pilt: kus on tegelik oht?
Konkurentsiõiguse vaatevinklist on tarneahela peamine ohukoht nn hub-and-spoke (eesti keeles: rummu ja kodara) tüüpi infovahetus, millele Konkurentsiamet ka enda ülal viidatud märgukirjas tähelepanu juhtis. Näiteks, kui üks jaemüüja lepib tarnijaga kokku tulevastes letihindades (mis on ka eraldiseisvana rangelt konkurentsiõiguslikult keelatud!) ning tarnija edastab selle teistele jaemüüjatele, siis võib see viidata seda tüüpi rummu-ja-kodara kokkuleppele. Kartelliliigi kujundlik nimi tuleneb sellest, et „kodarad“ omavahel kokku ei puutu aga koos „rummuga“ saavad hinnakujunduse ratta ühte moodi käima panna. Sellise teabevahetuse tulemusena ühtlustuvad (eelduslikult kõrgemad jaehinnad) ilma et jaemüüja suhtleks enda konkurendiga otse.
Mida see tähendab? Ostja ja müüja võivad ja peavad omavahel läbi rääkima – sh hinna üle. Oluline on aga jälgida, et ühe tarnesuhte raames vahetatav teave puudutaks lepingupoolte endi tingimusi ega hõlmaks lepingupoolte konkurentide konfidentsiaalseid ja strateegilisi andmeid. Vastasel korral võibki tekkida olukord, kus hind letil ei kujune õiglaselt.
Ebaausad kaubandustavad: mida ostjal ei ole lubatud teha?
Konkurentsiameti märgukiri ütleb: „Kui müüja esitab ostjale hinnamuutmise taotluse, ei tohi ostja muuhulgas: a) ignoreerida müüja hinnatõusu taotlust või kasutada venitamist taktikana hinnamuudatuse vältimiseks või jõustamiseks; b) rakendada kaubanduslikke survemeetmeid või ähvardada nende rakendamisega, /…/; c) keelduda põhjendamatult kaalutlemast või aktsepteerimast hinnatõusu, kui see on põhjendatud objektiivsete kulude kasvuga (nt sisend või toorainehindade tõus) ja nõudes samaaegselt ise müüjalt hoopis ostuhinna alandust.“ Oota – kas ma lugesin seda õigesti? Kas see, kui jaepood ei saa hinnatõusu mitte aktsepteerida, ei vii vastupidiselt hinnatõusuni poes?
Jaeketid on ju need, kes kaitsevad tarbijat?
Siin jõuamegi delikaatse paradoksini, millest ei saa üle ega ümber. Jaeketid on tarneahelas osapooled, kellel on strukturaalselt suurim läbirääkimisjõud tarnijate suhtes – ja just seda jõudu küsitletud tarnijad on kogenud ebaausana. Samal ajal on jaeketid need, kes tarbija vaatevinklist saavad ja peavadki survestama tarnijaid hinnas alla tulema, eriti olukorras, kus toormehinnad on märkimisväärselt langenud.
Need kaks rolli – tarnijate suhtes „tugev pool” ja tarbijate suhtes „kaitsja” – tekitavad teatava regulatiivse vastuolu kahe reeglistiku vahel. Kui ostjate survestamine tarnijate suhtes muutub ebaausat kaubandustava keelavatest normidest üle astumiseks, läheb asi rikkumiseks. Kuid kui jaeketid ei saa üldse tarnijatega läbi rääkida, ei toimi turg samuti – hinnad ei tarbija vaates ei lasku ning unelmate „tõhusa“ konkurentsi eesmärk jääb saavutamata.
Teisisõnu: piir lubatud ja keelatud tegevuse vahel peab olema äärmiselt peenetundeliselt tõmmatud.
Oleme lihtsalt mõistlikud
Küsimus – miks toormehindade langus tarbijani ei jõua – on õige ja väärib vastust. Ent see vastus ei pea ilmtingimata tähendama, et keegi on reegleid rikkunud. Pikaajalised hankelepingud, varude tsükkel, logistika- ja tööjõukulud – kõik need on reaalsed majanduslikud tegurid, mis selgitavad hinnalanguse viibimist tarneahelas.
Konkurentsiamet on algatanud menetluse ja see on ameti seaduslik ülesanne. Menetluse algatamine ei tähenda rikkumise tuvastamist ja seda rõhutab amet ka ise.
Konkurentsireeglid ei ole loodud selleks, et äri raskendada. Need on loodud selleks, et turg toimiks ausalt. Ent kui reegleid kohaldada liiga laialt või liiga kitsalt, moonutatakse seda, mida tahetakse kaitsta. Piir lubatud ja keelatud vahel on konkurentsiõiguses sageli peen ja juhtumipõhine. Seda ei tasu unustada.
Kui reeglid muutuvad hoomamatult keeruliseks, meeldib mulle ettevõtjaid rahustada mõistlikkuse põhimõttega. Klišee, ma tean. Aga usun, et kui kõik tarneahela osapooled mängivad tarneahelas enda spetsiifilist rolli, lähtudes hinnaläbirääkimistel mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest, siis suudab turg varem või hiljem tõhusalt (ise)reguleeruda. Seega võtame Konkurentsiameti juhiseid kui kutset eneserefleksiooniks. Jaekettidel on õigus – ja moraalne kohustus tarbijate ees – pidada läbirääkimisi parima hinna üle. Tarnijatel on õigus oma kuludega põhjendatud hinnatõusu taotleda ja saada sellele vähemalt vastus. Tootjatel on õigus planeerida oma majandustegevust, teades, et lepingutingimusi ei muudeta ühepoolselt ega kaubanduslike survemeetmete ajendil. Usk sellesse, et praegune pinge laheneb läbipaistva suhtluse, mõistliku läbirääkimiskultuuri ja hea usu põhimõtte järgimise teel, ei ole naiivne – see on majanduslikult ratsionaalne.
Artikkel avaldati Äripäeva arvamusveebis.
