Justiitsminister Liisa Pakosta algatatud korruptsioonivastase seaduse revisjon on kauaoodatud ja vajalik samm. Aastaid on selle seaduse sõnastus olnud mitmes võtmekohas nii ebamäärane, et õigusselguse asemel on tekkinud ebakindlus. Kui inimene ei saa aru, kus täpselt jookseb lubatu ja keelatu piir, ei toeta see ei vastutustundlikku käitumist ega mõistlikku otsustamist. Pigem kasvatab see hirmu eksida.
Eriti teravalt avaldub probleem toimingupiirangu rikkumise kontekstis. Seadus keelab ametiisikul teha otsuseid või toiminguid enda või temaga seotud isiku suhtes. Samuti on ametiisikul keelatud otsuse või toimingu tegemine, kui ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust. Põhimõte on õige – avalik võim peab olema erapooletu. Küsimus on aga selles, keda täpselt lugeda seotud isikuks.
Kehtivas korruptsioonivastases seaduses on mõiste „seotud isik“ määratletud sedavõrd laialt, et isegi asjatundjatel puudub ühtne arusaam selle sisustamise osas. Tekib küsimus, kas ja kui jah, siis millistel juhtudel saab lugeda ametiisikuga seotud isikuks näiteks ametiisiku sõbra, tuttava, endise pikaaegse kolleegi, naabri, äripartneri või inimese, kellega on olnud lihtsalt lähedane suhe. Samuti on ebamäärane, millal tuleks lugeda seotud isikuks mõni äriühing, millega ametiisik on või on olnud õigussuhtes. Taolisi näiteid saaks tuua veelgi. Seadus annab väga laia ja hägusa määratluse ning jätab suure osa sisustamisest seaduse rakendajale. Tulemuseks on olukord, kus ametiisik ei pruugi osata õigel ajal otsustusprotsessist taanduda – mitte pahatahtlikkusest, vaid seetõttu, et ta ei saa aru, et seda temalt oodatakse.
Kes on ametiisik?
Praeguseks on justiitsminister pakkunud välja mõtte täiendada korruptsioonivastast seadust eranditega, mis välistaksid teatud ametikohtadel töötavate isikute vastutuse toimingupiirangu rikkumise eest. Näitena on viidatud arstidele, kes võivad teatud tingimustel kvalifitseeruda ametiisikuteks.
Ebaselgest õiguslikust regulatsioonist tulenev risk ei puuduta siiski ainult konkreetseid elukutseid või ametikohti. Õiguslik mõistmatus on probleemiks kõigile, kes teevad avalikke huve mõjutavaid otsuseid või osalevad nende kujundamises.
Siin peitub aga veel järgminegi murekoht. Kehtivas õiguses on ametiisiku mõiste määratletud sedavõrd avaralt, et inimene ei pruugi ise teadvustadagi, et teda võidakse käsitada ametiisikuna. Ometi kaasnevad selle staatusega ulatuslikud kohustused ja vastutus. Ametiisiku tegevusele laieneb korruptsioonivastane seadus ning eksimuse korral võib järgneda süüteovastutus ametiisikut puudutavate sätete alusel.
Segadusseajavad õigusmõisted
Nagu märgitud, on lisaks ametiisiku mõiste ebamäärasusele jätnud seadusandja olulise hindamisruumi seaduse rakendajale ka seoses seotud isiku mõistega. Kehtiva korruptsioonivastase seaduse kohaselt on võimalik ametiisikuga seotud isikuks pidada muuhulgas isikut, kelle „seisund“ või „tegevus“ ametiisikut väljaspool ametiseisundit „oluliselt“ ja „vahetult“ mõjutab. Seadus ei täpsusta, kuidas tuleks sisustada ja mida täpsemalt tähendavad terminid „seisund“, „tegevus“, „oluliselt“, „vahetult“ ja ka „mõjutab“. Samuti loeb eelnimetatud õigusnorm ametiisikuga seotud isikuks ka veel inimese, keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või kes väljaspool ametiseisundit allub ametiisiku korraldustele või tegutseb ametiisiku huvides või arvel. Ka siin on näha mitmeid segadusseajavaid õigusmõisteid.
Eesti õiguspraktikas on seotud isiku mõiste põhjustanud mitmeid vaidlusi ning toonud kaasa ka kriminaalmenetlusi. Toimingupiirangu rikkumise eest võidakse karistada rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Teatud juhtudel on inimesele võimalik määrata ka rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Nimetatud süüteokoosseisu täpne sisu tulenebki just korruptsioonivastasest seadusest ning on tugevalt sõltuv ka seotud isiku mõistest ja määratlusest. Kuivõrd segasevõitu õigusmõistete sisustamine on jäetud praktika hooleks, sõltub kriminaalmenetluste alustamine ja inimeste süüditunnistamine sellest, kuidas uurimisorgan, prokuratuur ja lõppastmes kohus neid mõisteid sisustab.
Seadus peab olema selge
Karistusõiguses kehtib põhimõte, et kuritegu ja selle eest ettenähtud karistus peavad olema seaduses selgelt ja täpselt määratletud. Õigusnorm peab olema piisavalt selge, et inimene saaks oma käitumist ette näha ja vastavalt sellele enda käitumist ka suunata. Ebamäärased, üldised või ka hinnangulised õigusnormid ei ole kooskõlas karistusõiguses oleva määratletuse põhimõttega, kuna need ei võimalda inimesel ette näha, milline käitumine on keelatud ja millal muutub tema käitumine karistatavaks.
Kuivõrd korruptsioonivastane seadus sisaldab endas mitmeid ebamääraseid õigusmõisteid, mis otseselt on seotud karistusseadustikus sätestatud toimingupiirangu rikkumist puudutava kuriteokoosseisuga, tekib õigustatud küsimus, kas kõnealune kuriteokoosseis on üleüldse kooskõlas määratletuse põhimõttega.
Käesolevaks hetkeks on jõustunud mõningaid kriminaalasjades tehtud kohtulahendeid, mis korruptsioonivastases seaduses olevaid õigusmõisteid, sh seotud isiku mõistet, on aidanud sisustada. Samas tuleb tähele panna, et nende mõistete sisustamine või ka selgemaks vaidlemine on tulnud süüdistatavate aja, raha ja ka tervise arvelt. See ei peaks aga nii olema. Olenemata sellest, et käesolevaks ajaks on olemas veidi kohtupraktikat, võimaldab korruptsioonivastane seadus jätkuvalt nii seotud isiku terminit kui ka muid toimingupiirangu rikkumisega seotud õigusmõisteid käsitleda väga laialt. Endiselt valitseb ebaselgus ning välistatud ei ole ka edaspidi kriminaalmenetluste alustamine juhtudel, kus inimene ei pruugi arugi saada, mida ta on valesti teinud või miks peetakse kedagi temaga seotud isikuks.
Karistusõigus olgu viimane abinõu
Kehtiv korruptsioonivastane seadus on üles ehitatud nii, et sisuliselt igasugune, sealhulgas ka üksnes formaalne rikkumine võib kaasa tuua menetluse ja hiljem vastutuse süüteo eest. Karistusõigus peaks sekkuma aga üksnes siis, kui see on äärmiselt vajalik. On oluline, et õigusjärelmid inimkäitumisele oleksid adekvaatsed ja proportsionaalsed teost tuleneva reaalse ohu ja kahjuga.
Igast situatsioonist, mis esmapilgul tundub probleemne, ei peaks koheselt otsima halba ning süüteoõiguslikku rikkumist. Karistusõigus peaks olema viimane abinõu, mida kasutatakse siis, kui muud meetmed ei ole piisavad.
Seetõttu tasub seadusandjal kaaluda mitut sammu. Esiteks tuleks täpsemalt ja selgemalt piiritleda, kellele seadus kehtib. Võimalik oleks loetleda konkreetsed ametikohad või vähemalt kitsendada ametiisiku mõistet nii, et see ei hõlmaks sisuliselt määratlemata hulka inimesi.
Teiseks tuleks tõsiselt arutada, kas toimingupiirangu rikkumine peab igal juhul olema süütegu või võiks osa juhtumeid käsitleda distsiplinaarrikkumisena. Kaaluma peaks ka seda, kas toimingupiirangu rikkumine tuleks dekriminaliseerida osas, mis ei ole kooskõlas karistusõiguses kehtiva määratletuse põhimõttega.
Selged ja arusaadavad reeglid kaitsevad nii avalikku huvi kui ka ausaid ametiisikuid. Õigusruum ei tohi toimida põhimõttel, et küll inimene menetluse käigus teada saab, mida ta valesti tegi. Riigi ülesanne on anda inimestele selged piirid.
Artikkel avaldati Postimehe arvamusveebis.
