Riigikontrolli eksimus
Riigikontroll avaldas hiljuti auditi, milles esitas etteheiteid RMK kokkuleppehinnaga kestvuslepingute sõlmimisele. 9. juulil avaldas Postimees artikli, milles Riigikontrolör Janar Holm selgitab: „On neli tunnust, mille kõigi täitmine loetakse ebaseaduslikuks riigiabiks: tegemist on avalike vahenditega, on erikohtlemine võrreldes tavapärasega, on valikuline, kes erikohtlemisele ligi pääsevad ja see kahjustab konkurentsiolukorda.“ Holm leiab, et pole kahtlust, et esimesed kolm tingimust olid erikokkulepete puhul täidetud, kuid nüüd on küsimus, kas see konkurentsiolukorda mõjutas või mitte.
Keerutamata ja otse öeldes on see käsitlus riigiabi reeglitest ekslik. Näib, et Riigikontroll ei ole tegelikult riigiabi loogikast aru saanud. Tõsi – riigiabi hindamisel on 4 kriteeriumit. Samas ei ole ühekski riigiabi kriteeriumiks see, et „on erikohtlemine võrreldes tavapärasega“. Võib eeldada, et ilmselt on Riigikontrolör silmas pidanud majandusliku eelise esinemist, – kuid ikkagi – kaugeltki mitte igasugune erikohtlemine ei loo riigiabiõiguse mõttes majanduslikku eelist. Ja see vahetegu on oluline. Riigiabiga on tegemist üksnes juhul, kui ettevõtja saab majanduslikke eeliseid, mida ta tavapärases majandusolukorras ei saaks, ja see toimub avaliku sektori / riigi ressursside arvelt. Taoline väärarusaam on alarmeeriv seetõttu, et tegelikkuses esineb RMK kestvuslepingute puhul riigiabi analüüsi raskuskese just majandusliku eelise hindamise juures.
Läbipaistvuse huvides märgin, et olen ka Riigikontrolli auditi protsessis olnud RMK õigusnõustaja. Riigiabi olemuse üle diskuteerides räägib minus aga pigem õigusteadlane ja riigiabiõiguse fänn, kes ei saa niivõrd kriitilise tähtsusega ebatäpsusi ja valesid arusaamu riigiabi osas aktsepteerida.
Riigiabi analüüs nõuab tehingu spetsiifikaga arvestamist
Kuidas siis korrektne on? Riigiabi esinemise välistamiseks on eelkõige oluline tagada, et tehing toimuks turutingimustel. Nimelt majanduslikud tehingud, mida avaliku sektori asutus teeb tavalistes turutingimustes, ei anna teisele osapoolele eelist ning seetõttu ei kujuta endast riigiabi. Seejuures on praktikas palju olukordi, kus avatud pakkumismenetlust turutingimustele vastavuse tagamiseks korraldada ei saa või ei ole mõistlik. Selle arusaamaga on kooskõlas ka riigiabi reeglid, mis võimaldavadki tehinguid teostada, kasutades turutingimustele vastamiseks teisi meetodeid (sh nt võrdlusanalüüs, eksperthinnang). Lihtsustatult – tuleb hinnata, kas eraettevõte oleks teinud selles olukorras sarnase tehingu.
Kusjuures, Euroopa Komisjon on Saksamaa riigimetsa majandaja metsamaterjali müügi kestvuslepingute osas leidnud, et tegemist oli turutingimustele vastava tehinguga, hoolimata sellest, et hinnad olid konkurentidest soodsamad (otsus SA.19045). Otsus puudutas Saksamaal Baieri liidumaa riigimetsadest pärit puidu müüki. Müüja BaySF oli riigi omandis olev metsamajandaja, kes sõlmis pikaajalise tarnelepingu puidutootmisettevõttega Klausner. Klausneril olid saeveskid Saksamaal Tüüringi liidumaal. BaySF küsis madalamaid hindu ja pakkus soodsamaid tingimusi kahes 10-aastases lepingus, mille ta Klausneriga sõlmis. Komisjon jõudis järeldusele, et tegemist ei ole riigiabiga, sest tehing vastas turutingimustele. Riigimetsa majandaja jaoks oli kokkulepe loogiline, nagu see oleks olnud ka eramüüja jaoks: kokkulepe võimaldas leida oma tootele täiendava suure kliendi ja sellega tagada, et metsamaterjal ei jääks müümata. Seega tagas riigimetsa majandaja, et tal on pikas perspektiivis stabiilne ja märkimisväärne klient, kellel on lisaks stiimulid säilitada pikaajalised tarnesuhted. Komisjon järeldas, et seetõttu ei olnud tegemist riigiabiga.
Seega saab turutingimustele vastavuse kenasti tagada ka see, et RMK võttis arvesse turgu tervikuna, kokkulepetega tagatavat suuremat rahavoogu, teostas hindade võrdlusanalüüsi ning võttis arvesse ka vaidlusaluste kokkulepetega seotud spetsiifilisi asjaolusid (lepingu suuremad mahud; vähene nõudlus vaidlusaluste vastava puidu järele; võimalus parandada turu stabiilsust ja tekitada endale uus oluline klient; veokulude vähendamine tarnekauguse lühendamise teel (tõhusam logistika); võimalus kindlustada pikaajaline tulu).
Tagantjärele tarkust ei saa arvestada
Selles kontekstis ei ole oluline ka nt see, kui ajas tagasi vaadates ilmneb, et lepingud ei osutunud kasumlikuks. Arvestada tuleb rangelt just neid teadmisi ja hinnanguid, mis olid olemas lepingu sõlmimise hetkel. Selles samas viidatud Saksamaa juhtumis leidis Euroopa Komisjon, et: „Tagantjärele (arvestades praeguseid kõrgemaid turuhindu) ei saa väita, et 2005. aasta alguseks prognoositud hinnad oleksid pidanud olema kõrgemad.“ Seetõttu isegi, kui praegu ei sõlmiks majanduslikult mõtlev eraettevõtja taolisi kokkuleppeid, siis pelgalt sellest riigiabi järeldada ei saa. Nagu ka RMK-d juhtiv Mikk Marran on hiljutises intervjuus öelnud, siis need otsused, mis tehti eelnevalt, olid omas ajas ja ruumis. Ja nii ongi õige.
Riik peab järelevalvet teostades olema korrektne
Selge on see, et läbipaistvus ja ausad juhtimisotsused on avalikes asutustes võtmetähtsusega. Kiiduväärt on ka see, et riigiabi teemasid võetakse Riigikontrollis (ja riigis laiemalt) ülitõsiselt. Siiski näib, et riigiabi osas on RMK kohta meedias esitatud väited olnud ebakorrektsed ja ebaõiglased. Võrdluseks – kui loengusaalis kõlaksid tudengi poolt niivõrd kaalukad ekslikud arusaamad riigiabi kriteeriumide osas, siis võiks eeldada, et tudeng pole mõistnud selle instituudi põhitõdesid.
Ja veel n-ö joonealuse märkusena: Holm viitas 9. juuli Postimehe artiklis ka sellele, et täiendava analüüsi saaks teha kas RMK ise või rahandusministeerium. See on kurioosne väide, kuna RMK on sellise analüüsi teinud ja see on Riigikontrollile ka auditi koostamise protsessis esitatud.
Artikkel avaldati Postimehes.
