Viimasel ajal kõlab nii keskkonnaekspertidelt kui ka juristidelt õigustatult aina enam hääli, et riigi toetus rohepöördele on seni olnud aeglane ja ebapiisav. Oluline osa on siin seadusandlusel. Näiteks Saksamaal võeti taastuvenergia seadus vastu juba 2000. aastal ning seejärel hakkas taastuvenergia sektor plahvatuslikult arenema. Eestis pole sellist seadust ka rohkem kui 20 aastat hiljem.
Siiski jõudis riigikogu eelmine koosseis enne oma volituste lõppemist võtta vastu seaduse (elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus, eelnõu nr 696 SE), mis on taastuvenergia toetamisel n-ö kobarseaduseks. Hiljuti jõustunud seadus on suunatud võitlusele mitme probleemiga, millega taastuvenergia projektide arendajad seisavad praktikas silmitsi – eelkõige ebapiisavad võimalused võrguga ühendamiseks ja neist tulenevad hiiglaslikud liitumistasud ning liigne bürokraatia, see tähendab aeglased menetlused.
Seadus sisaldab mitu praktilist meedet: tasu nn fantoomliitumiste eest, planeerimis- ja loamenetluste ning keskkonnamõju hindamise kiirendamine, meretuuleparkide jaoks vähempakkumise kavandamine juba 2023. aastal, maksuvabastused väiketootjatele jne.
Seaduse eelnõu menetleti pea pool aastat, toimus põhjalik kaasamine ning mitu turuosalist avaldas eelnõu kohta oma arvamust ja esitas muudatusettepanekuid. Vastuvõetud seadusest on näha, et riigikogu püüdis leida kesktee erinevate huvide vahel. Paraku on see viinud kompromissideni, mis võivad seaduse praktilist mõju oluliselt väheneda.
Seaduse sõlmpunktid ja riigikogu valikud
Fantoomliitumistega võitlemine võtab aastaid. Seadusega nähakse ette, et ettevõtjad, kes ei kasuta neile eraldatud võrguühenduse võimsust, peavad maksma selle eest regulaarset tasu (38 000 eurot/MVA aastas). Ettevõtjate survel ja õigustatud ootuse tagamiseks on eelnõus aga ette nähtud üleminekuaegade süsteem, mis tähendab, et pärast seaduse jõustumist esimese 1–3 aasta jooksul (sõltuvalt tehnoloogiast) tasu ei rakendu. Samuti ei võeta tasu näiteks siis, kui arendusprojekt on jäänud toppama riigi julgeolekust tulenevate piirangute tõttu. Siin on silmas peetud eelkõige Kirde-Eesti maismaa tuuleparke, mille ehitamist takistavad radaritest tulenevad kõrguspiirangud.
Siiski hoiavad ka sellised projektid võrguvõimsust kinni. Seega ei hakka ka fantoomliitumistega võitlemiseks mõeldud tasude süsteem kohe tööle.
Tehnoloogia muutmise keeld – kahe otsaga asi. Omaette küsimus on võrguliitumiste juures keeld muuta tehnoloogiat pärast liitumistaotluse esitamist. Seadusse sai tootmistehnoloogia muutmise keeld sisse: kui liitumist on taotletud näiteks päikesepargile, aga pärast muudetakse projekt energiasalvestiks, siis ei jää varasem liitumise “broneering” kehtima ja liitumist tuleb taotleda uuesti.
Seletuskirjas on põhjusega öeldud, et tootmistehnoloogia muutmise keeld aitab võidelda liitumisvõimsusega spekuleerimise vastu. Teisalt on Eesti Päikeseelektri Assotsiatsioon õigustatult esile toonud, et selline keeld võib pidurdada innovatsiooni ning ei pruugi olla kooskõlas tehnoloogianeutraalsuse põhimõttega, mis on Euroopa Liidus üks taastuvenergeetika üldpõhimõtteid. Seaduses või vähemalt seletuskirjas oleks saanud täpsustada tehnoloogia muutmise keelu sisu ja ulatust, kuid seda ei ole tehtud.
15 kW piir – kas põhjendatud? Seadus annab läbivalt eeliseid taastuvenergia väiketootjatele – alla 15 kW seadmega energia tootmisel ei pea näiteks liitumisel tasuma deposiiti ning toodetud energia müügil kehtib tulumaksuvabastus. Selline meede on suunatud muu hulgas kortermajade ja hoonete varustamisele päikesepaneelidega. Siiski võivad suuremad kortermajad ja korteriühistud paigaldada ka tootmisseadmeid võimsusega ka üle 15 kW. Ettepanekuga laiendada eeliseid kõikidele kodutarbijatele ja nende ühistutele ei ole aga riigikogu nõustunud.
Riigi meretuulepargiprojekti varjatud eelistamine. Eelnõus pakuti esmalt lahendust, mille järgi kui riik esitaks mõnele merealale hoonestusloa taotluse, siis tühistaks see automaatselt kõik varasemad eraettevõtete taotlused sama ala kohta. Sellele muudatusele vaidlesid aga vastu need arendajad, kelle kavandatud meretuuleparkide alad kattuvad osaliselt riigi arendatava ELWINDi projektiga (eelkõige Utilitas). Kuna õiguslikult oli vaieldav, kas eelnõu lahendus on põhiseadusega kooskõlas, võttis riigikogu selle eelnõust välja. Samal ajal on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium avaldanud, et ELWINDi alad jäävad sellel aastal korraldatavatest hoonestusloa enampakkumistest kõrvale. Seega: kuigi formaalselt ei piira seadus arendajate õigusi piiratud, on faktiliselt nende projektid teadmata ajaks peatatud.
Planeerimis- ja loamenetluste kiirendamine on poolik. Seadusega kiirendatakse tuuleparkide planeerimis- ja loamenetlusi. Eelkõige on selleks loodud võimalus kehtestada riigi eriplaneering kohe pärast asukoha eelvaliku etappi ning lihtsustatud keskkonnamõju hindamise protsessi. Kuigi see aitaks planeerimisprotsessi lühendada 2–3 aasta võrra, ei ole see piisav – menetluse kestuseks jääb eelduslikult ikkagi vähemalt 3 aastat, kuigi Soomes on selleks tähtsamate projektide puhul 1–2 aastat.
Valitsus oli eelnevalt tellinud auditi taastuvenergia arendamise kiirendamise kohta, kuid auditis pakutud muud meetmed – näiteks kohtumenetluste kiirendamine vaidlustamise korral ja ühendluba – ei ole seadusse teed (loodetavasti “veel”) leidnud.
Seaduse rakendamine ja edasised sammud
Riigikogu püüd soodustada taastuvenergiale üleminekut on ilmselt kiiduväärne. Paraku jääb mulje, et riik ei ole siin olnud piisavalt otsustav ning mitu meedet on osutunud poolikuks ja ebapiisavaks. Oodatud märgilist bürokraatia vähendamist ei ole toimunud. Ka on rohepöörde toetamine seni paraku olnud fragmentaarne ning süsteemset lähenemist ei ole seadusandjalt näha.
Jääb loota, et vastu võetud muudatuste pakett ei jää viimaseks ning uus koalitsioon jätkab valdkonna toetamist.
Veelgi tähtsam on, et riigiasutused hakkaks seadust ka praktikas tõhusalt ja koordineeritult rakendama. Eelkõige ootaks riigilt aktiivsemat tegevust meretuuleparkide projektide menetlemisel. Siin konkureerime välismaa investeeringute pärast otse Läti ja Leeduga ning riigi tegutsemise kiirus saab olema otsustav. Meretuuleenergia on rohepöörde puhul kriitilise tähendusega – see võimaldab mahu poolest katta kõige rohkem energiavajadust ning on ka materjalivajaduse poolest kõige säästlikum.
Riik lubas pärast seaduse vastuvõtmist jätkata meretuuleparkide arendustega, see tähendab moodustada alad juba laekunud taotluste alusel ja panna need enampakkumisele. Siiski, kuigi sellega pidi alustatama juba märtsis pärast seaduse vastuvõtmist, ei ole märtsi keskpaigaks reaalseid samme astutud.
Loe artiklit ka Äripäeva veebist
