Kooselu alustades kehtib hea tava: ühiselt tuleks partneriga koos üle vaadata – veel parem, panna kirja –, milline on kummagi poole finantsvõimekus, riskitaluvus ja ootused.
TGS Balticu vandeadvokaat Anet Jaks võrdleb mõistlikku planeerimist varasuhete ning rahaasjade teemal tuleviku kindlustamisega. „On mõistetav, et headel aegadel ei taheta keskenduda halbadele stsenaariumitele, sest kardetakse tõsiste aruteludega usaldussuhet rikkuda,“ tõdeb Jaks. Kui on võetud ühine eesmärk, näiteks kodu soetamine, jäävad juriidilised ja rahalised kokkulepped tagaplaanile. Jaksi sõnul näeb tema oma praktikas tihti, et just liigse usalduse tõttu jäävad väga olulised kokkulepped paberile panemata. Jaks leiab, et kui aga negatiivsed stsenaariumid kohe alguses läbi mängida, toimib see nagu kindlustuskaitse. Kui erimeelsused peaksidki tekkima, siis on olemas vastused, kuidas neid kiiresti lahendada.
Abielu sõlmides tuleb pooltel valida kolme varasuhte liigi vahel: ühisvara, lahusvara või vara juurdekasvu tasaarvestus. Jaksi sõnul on kõigil vararežiimidel omad plussid ja miinused. „Lahusvara varasuhte puhul on arvepidamine kindlasti lihtsam. Mõlema poole jaoks on selge, mis kuulub neile ning mis mitte, ja mõlemad pooled saavad oma vara ise käsutada. Kui on soov osta kodu ning võtta laenu ühiselt, saab seda teha ka lahusvara varasuhte puhul, omandades kodu kaasomandisse. Ühisvara puhul kuulub kõik abielu jooksul soetatud vara pooltele ühiselt ning seetõttu on ka vara käsutamine keerulisem. Iga tehinguga peaksid mõlemad pooled nõustuma, kuid praktikas ei ole üks pool tehingutest teadlikki. Lisaks on ühisvara puhul abielu lõppedes vara lahtiharutamine märksa keerulisem,“ tõdeb Jaks.
Jaks tunnistab, et võib esineda olukordi, kui üks osapool on kindel, et varasuhte valik tehakse ka tema huvides, ja ei toimu läbirääkimisi klassikalises tähenduses. Valitud varasuhet saab kokkuleppel abielu kestel aga igal ajal muuta, kuid mitte tagasiulatuvalt. See vara, mis on juba ühiselt omandatud, tuleb lõpuks ära jagada,“ selgitab Jaks.
Kui tihti tuleb aga advokaadi praktikas ette selliseid lugusid, mil naine maksab kinni kodulaenu, mille omanik ta tegelikult ei ole? Mida arvata suhtest, kus naine maksab kodus toidukraami ning mees laenuraha?
Jaks selgitab, et oluline on eristada makseid elukaaslasele ja makseid pangale. Elukaaslaste-vaheliste igakuiste maksete näol võib olla tegemist ka hüvitisega kinnisasja kasutamise eest või hoopis laenusuhtega.
Kui aga üks pool on teinud laenumakseid, aga ei ole kinnisasja omanik, siis kas saab nõuda enda kandmist kinnisasja omanikuks?
Jaksi sõnul on nii, et kui makseid tehakse kinnisasja omandamise eesmärgil ja üks pool ei ole kantud kaasomanikuna kinnistusraamatusse, peab selline kokkulepe olema notariaalselt tõestatud vormis. Kui kokkulepe on suuline, on see vorminõude rikkumise tõttu tühine ning tuleb kaaluda võimalust esitada alusetu rikastumise nõue. Kui pooled on aga abielus ja kinnisasi ostetud ühisvara varasuhte kestel, kuulub kinnisasi ühisvara hulka, ja kuivõrd kõik poolte sissetulekud on samuti eelduslikult ühisvara, siis ei ole vahet, kes laenumakseid panga ees teostab. Kui kinnisasja kuulumine ühisvara hulka ei nähtu omanikukandest, saab nõuda kande muutmist. Väärib märkimist, et kui pooled on valinud lahusvara varasuhte või siis vara juurdekasvu tasaarvestuse ja kodu on ühe poole ainuomandis, siis peavad koduga soetud tehingud toimuma ikkagi teise abikaasa nõusolekul,“ lisab Jaks.
Jaks soovitab kooselu alustavatel paaridel või abiellumisel kasutada enne suuremaid oste ja tehinguid õigusabi. „Hea on teha selgeks, millised õigused mõlemal poolel on, ja kodu ostmisel teha teadlik valik, kes saab omanikuks ja milliseid kohustusi võetakse. Ta lisab, et kui tekib ka arusaamatus, arvatakse, et kinnisvara kuulub mõlemale, kuid järsku selgub, et see nii ei ole, siis tasub koos advokaadiga olukord üle vaadata ja proovida kokkuleppel kõik omanikukanded tegelike kokkulepetega vastavusse viia.
Artiklit saab lugeda ka Delfi Ärilehest
