Uute varagruppide haldamiseks ning ühisvara oskuslikuks jagamiseks peaksid ühiskonnas olema paremad teadmised, leiab advokaat. Milliseid muutuseid võib Eesti inimeste käitumises veel täheldada ning mida võiks vararežiimidest teada?
Võita või kaotada on palju
Vaidluste lahendamisele keskenduva advokaadina on Anet Jaks viimastel aastatel näinud, et Eesti inimeste vara jagamiste vaidlustes on muutunud nii vara kogumid ja nende väärtused. „Ühisvara jagamiste vaidlused on väga mahukad, keerukad, ning neis nähakse uut perspektiivi: omaette investeeringut. Pooled on valmis senisest palju enam menetlusse panustama, sest võita – või siis kaotada – on väga palju.“
Väljakutseid tekitavad ka muutuv maailm ning uued varaklassid, selgitab advokaat. „Kui paar teeb otsuse ühisvara režiimi kasuks, ei osata ette näha varagruppe, mis tulevikus tekivad ning mida ei ole otstarbekas ühisvaras hoida,“ arvab Jaks. Kõige levinumad on advokaadi sõnul vara jagamise raskused ühiselt ehitatud või parendatud kinnisvaraga. „Kui vaidluse lahendamine jõuab kohtuni, taandub küsimus tõenditele. Kogu faktoloogia tuleb detailselt meelde tuletada ja kõik kuludokumendid välja otsida.“ Kui aga ühisvaras on näiteks väärtpaberid ning suhted peaksid halvenema, ei ole osalusi enam nii lihtne jagada, rõhutab advokaat – eri varaklassid nõuavad hoolikat läbimõtlemist.
Lisaks teeb vara jagamise eriti keeruliseks isikliku vara ja äritegevuse segunemine, kinnitab Jaks. “Kui poolte-vaheline usaldus on veel alles, tehakse tehinguid, millega kaasnevat riski ei hoomata. Erinevatel kaalutlustel omandatakse kodusid juriidilistesse kehadesse ning ühisvara jagamisel ei ole seda vara enam võimalik tagasi nõuda,” avab advokaat probleemi. Palju levinud eraisiku OÜ-tamine tekitab siinkohal probleeme poolele, kes ei osale äritegevuses ning kes ei ole ühingu juhatusse määratud, selgitab Jaks.
Baasmõisted selgeks
Ent milliseid võimalusi Eesti õigussüsteem pakub? Alustuseks põhimõisted selgeks: perekonnaseadusega on ette nähtud kolm vararežiimi, milleks on ühisvara, lahusvara ning vara juurdekasvu tasaarvestus. „Ühine vara ehk varaühisus moodustub ainult esimesel juhul, teise kahe puhul ühist omandit ei teki,“ selgitab Jaks. „See tähendab, et ühisvara valiku korral omandatakse abielu kestel vara ühisomandisse – abikaasad käsutavad vara vaid ühiselt. Lahusvara ja vara juurdekasvu tasaarvestuse režiimi korral ühisomandit ei teki. Vara käsutamisel ei ole vaja abikaasa nõusolekut, v.a ühise elukoha käsutamisel või võõrandamisel. “ Advokaat lisab, et viimasel juhul saab ühine omand tekkida vaid siis, kui pooled sõlmivad selleks eraldi abieluvaralepingu või omandavad kinnisasja kaasomandisse. „Lisaks on võimalus teha väga detailne valik, määratledes abieluvaralepinguga, milline varagrupp omandada ühisvarasse ning milline lahusvarasse.“
Selline süsteem ei ole Eestis olnud mitte kogu aeg, vaid veidi üle kümne aasta. „Kui varem kohaldus abiellumisel automaatselt ühisvararežiim, siis alates 2010. aasta 1. juulist saavad abiellujad ise vararežiimi valida,“ selgitab Jaks. Ta lisab, et seaduse muutmisel lähtuti eeldusest, et abiellujad on võimelised ise teadlikult sellist otsust langetama. „Vararežiimi valik peaks eeldama arusaamist omandisuhetest ja nende kujunemisest. Perekonnaseisuametnikele ja notaritele on seatud kohustus erinevate režiimide sisu ja õiguslikke tagajärgi abiellujatele selgitada.“
Teadmised juba ühiskonnaõpetuse tunnis
Ent töökogemusest lähtuvalt on Jaks näinud, et teadlikkus eri režiimidest võiks Eesti ühiskonnas olla kõrgem. „Praktikas ei ole kahjuks harv nähtus, et alles vara jagamisel selgub, et abielu kestel ei olnud kumbki pool valitud režiimist teadlik,“ avab Jaks. „Kui uuriksime tänavaküsitluse raames, mida tähendab vara juurdekasvu tasaarvestus – kas inimesed annaksid asjakohase vastuse? Pigem arvan, et mitte,“ tunnetab Jaks probleemkohta. Nii juhtub tema sõnul sedagi, et režiimi juba valinud isikud vajavad tegelikkuses lisaselgitusi, mida režiim endast kujutab. „Tihti on nad ka ise üllatunud, et just ühe või teise lahenduse on valinud.“
Arvestades võimalust registreerida abielu notari juures, võiks erinevate valikute olemust abiellujatele välja tuua just notar, leiab Jaks. „Ent kuna tegemist on piduliku sündmusega, võib notar täita formaalsuse, ent osapoolte fookus on mõistetavalt mujal.“ Teadmised režiimide olemusest ja plussidest-miinustest on sotsiaalõiguslik küsimus, millega võiks laiemalt tegeleda, usub Jaks. „Esimese teadmiste-noosi võiks anda juba ühiskonnaõpetuse tunnis koos esmase ülevaatega perest ja abielust. Ka meedias võiks ühisvara jagamise ja seltsingu vaidlusi kajastada laiemalt kui kõmu-uudistena,“ rõhutab advokaat. „Perekondlikud varasuhted ei puuduta ainult erimeelsusi lahendavaid avaliku elu tegelasi, vaid võib öelda, et see puudutab pea igaüht.“
Elukogemus suunab selgemat režiimi valima
Ent kas Eesti inimeste käitumismustrid on ajas muutunud – kas noored on teadlikumad kui vanemad? Advokaat rõhutab, et suuri üldistusi ei ole vanusegruppide raames võimalik teha. „Samas, tunnetuslikult paistab, et õigusnõustajate juurde satuvad abielu sõlmimisel varaküsimustes pigem need, kel on juba arvestatav vara, mis sunnib vara käsutamise ja kuuluvuse läbi mõtlema,“ hindab Jaks. Sellised paarid kaaluvad tema sõnul ka enam lahusvararežiimi. Samuti kaaluvad lahusvararežiimi abikaasad, kellel on kehtiv ühisvararežiim. „Selle pinnalt võiks teha tingliku järelduse, et elukogemus suunab varapotte lahus hoidma.“
Jaks lisab: „Kui abielu sõlmides on osapooled veel noored – mis tihti tähendab, et ei ole veel varakogumit –, valitakse vast lihtsakäelisemalt ühisvararežiim.“ Ühisvararežiimi eelistavad advokaadi sõnul ka näiteks need paarid, kel on enne abiellumist juba ühised lapsed.
Selgusega saab vaidlusi ära hoida
Ent millele tuleks tulevikus veelgi enam tähelepanu pöörata ning kuhu suunas perekonnaõigus Eestis liigub? „Võib arvata, et tulevikus muutub abieluvaralepingute sõlmimine tavapäraseks,“ arvab Jaks. Ta lisab, et lepingus varasuhete reguleerimine sunnib kõik detailid omavahel läbi arutama ja tagab tulevikus selguse ja kindluse. „Abieluvaraleping on vastutustundlik lahendus ka järeltulijate suhtes, kelle õlule ei jää keerulist vaidlust pärandvara koosseisu üle,“ rõhutab advokaat.
Kokkuvõttes toonitab Jaks, et parem on lähtuda põhimõttest, et selgusega saab vaidlusi ära hoida. „Varasuhted peaksid olema läbipaistvad ja ettenähtavad. Parem, kui pooltel on selge arusaamine, mis kuulub neile – ja mis mitte.“ Eriti, kui abielu kestel tehakse jooksvaid panuseid, hoiab arusaamatusi ära see, kui on teada, kas panuseid tehakse ühe või teise poole või ühisesse varapoti. „Kui pooled pöörduvad enne abiellumist õigusnõustaja poole, tuleks seda tunnustada, mitte taunida. Piisav selgus aitab tulevikus lahkhelisid ära hoida ning hiljem ei tekkigi vajadust õigusnõustaja poole pöörduda.“
